neljapäev, detsember 31, 2009

kiire kokkuvõte ka

2009 - Käisin koolis, jätkan kooli, kui esimesel kursusel pakatasin entusiasmist, siis nüüd on see vedru maha käinud, aga ega ma ei jäta jonni; ehkki õppeained muutuvad järjest jaburamaks ja mõttetumaks. Kellele kuradile on vaja Loova Õppimise eriala sellisel kujul, nagu meie seda praegu saame (ehkki õppejõud on kena, pikk, kõhn, kandiline, poisipeaga ja madala häälega sõbralik sümpaatne daam) või, vabandage, karjääriplaneerimist veel hullemal kujul, sest selle õppejõul pole isegi mitte isiklikku karismat letti lüüa? Või mida perset me peame peale hakkama ainega, mille nimi on multikultuuriline haridus, kui maha arvata, et webct veade ja headega, eriti selle html creatoriga tegin õige põhjalikult tutvust?
Ning kui ma aasta alguses ilkumisi mainisin inimestele, kes küsisid korduvalt, mis on minu kiire ja põhjaliku kõhnumise saladus, et minge mehest lahku ja võtate ka kenakesti kaalus alla, siis dammit, see nali tuli mulle nüüd üsna kurjalt kätte tagasi - pärast mr A-ga kohtumist selle aasta augustis; ja kurameerima asumist võtsin mõne kuuga 10 kilo juurde... tõsi, nüüd jõulude ajal õnnestus mul sellest kümnest jälle 2 kilo alla võtta. Päris kõiki lisakilosid ei saa ma rasestumisvastaste tablakate süüks ka ajada, mida ma ju ainult 2 kuud pruukisin. Hetke kaalunumber on /läheb vaatab järele/uhh, 75 kilo. Nutma ajab. Aga Aivarile ma sellisena kõlban ja seega lahku minema ma salenemise nimel siiski ei hakka - ähk saab teisiti.
Lume pühkimine traatharjaga täiskuu kollakas valguses on näiteks kena õhtuharjutus. Väga romantiline.

kolmapäev, detsember 30, 2009

selline pisike perversne mänguke

tõstke käsi, kes pole kordagi mõelnud, mis pärast tema surma temaga tehakse ja tahtnud seda kuidagi ette ära määrata?
mina olen seda mõnuga teinud muidugi korduvalt, aga ma ei mäleta, kas ma seda kuskil kirjalikult deklareerinud ka olen, noh, kirjutan nüüd:
kui mina suren ükskord, siis
1. kremeerige mind ja puistake mu tuhk Kingul pirnipuu alla, kui aga Kingu ei peaks siis meie suguvõsa valdusese enam olema, kõlbab misiganes viljapuu ükskõik kelle aias, soovitavalt aia omaniku nõusolekul.
2. ärge tähistage hauda, milleks.
3. kõik toimugu võimalikult odavalt, lihtsalt ja kiiresti, aga kui võimalik, siis las mõni Kendratest, Heli või Taavi mängib mulle ühe kiiretempolise ja lustliku rahvaviisi (la lega vms) - instrumentaali, palun, sest vokaal matustel on mu jaoks kergelt õudukas, lapsepõlves ridamisi maetud vanatädide tõttu, kellede matustel kirikutäis mutikesi ebamusikaalselt ja massiliselt laulda piiksusid
3.a. kui Kendraid viiulit mängima ei saa, siis sobib helikandjalt lastud "dust in the wind" vms. Või Tuksami "Meil on kodu keset metsa", voh.

Minu võlad ja varad päranduvad loomulikult minu lastele, seda pole vaja eraldi ära märkida. Ise vaadaku, kuidas saavad, vaevalt seal midagi nii väga jagada on. Kõik see vara, mis lastele kasutada ei kõlba, palun kiiremas korras puudustkannatavatele inimestele saata, ehkki ma ei tea, mida nad hakkavad peale suurema hulga miniseelikute ja stringidega (noh, kui kujutleda, et see surm saabub lähema kümnendi jooksul) ja rootsi rantsaabastega nr 38. Ahjaa. Krematooriumis vist vaadatakse enne põletamist ka korra kirstu sisse? Palun riietage mind suva etnosukkadesse ja kõige lühemasse miniseelikusse, mida mu kapist leiate (võib olla selline, mida ma pole elusast peast eriti kanda julgenud; ülemine ots vaadake lihtsalt sobilik. Puuvillane, palun, see põleb paremini.
-----------
ja noh, see peaks nüüd ometi olema vanainimese jaoks sobilik mure või kuidas?

reede, detsember 25, 2009

Äijole võimalik :D

Kirss.Net - Elu magusaimast küljest
Või siis on see ajutine :D

kolmapäev, detsember 23, 2009

väljalülitus

Jõul algas 21 dets muuseumi jõulupeoga, jätkus pakkimisralliga õhtul ja järgmisel hommikul ja une pealt väljaväänatud jalaga. T oli nii kena ja viis Putuka ise teisip hommikul lasteaeda. Järgi pidi niikuinii ise minema. Lõunaks andis pahkluualune valu järele ja lasi mul bussi peale tormata, kusjuures Võsuke veel imestas enne, et MIDA ma NII kaua pakin, tema pakib 3 kotti 10 minutiga ära. Ausõna ma ei tea. Mul on ilmselt eksamiteaegne läbipõlemissündroom, igatahes väga paljud kontaktid ajus ei anna ühendust. ERMi jõulupeole viis mind Viidik, kui täpne olla, siis mind võeti bussi pealt maha, viidi kohale, joodeti täis, tantsitati ja viidi jälle ära.
Tantsimise ajal pahkluu tunda ei andnud, täna hommikul ütles korraks mörrh, aga rahunes siis jälle. Mingi psühhosomaatiline häire? Kas psühhosomaatiline võib konkreetselt paiste minna?
Nüüd oleme maal, lumiste metsade vahel (rookisin sissesõiduteelt lund, aga seda sajab juurde, st ka homme hommikul on mulle meeldivalt ajuvaba kaloritepõletus garanteeritud). Putukas on issiga vanaema juures, Võsuke on suur poiss ja Tallinnas omapead (kui helistasin, tundus, et tal on külalised), homme läheb vanaema juurde, seega ma vist võin ennast ööpäevakeseks täielikult välja lülitada kõikvõimalikest kohustustest, mul on ametlikult jõulupuhkus uue aastani, Putukas tuuakse mulle 25ndal. Homse päeva, 24nda veedame metsade vahel omapead ja kahekesi ja mitte midagi ülearu tarka tehes. Vähemalt... nii on plaanis.
Ju see on minust südametu ja pereväärtusi mittehindav, aga ma tõesti vajan seda väljalülitust.
Kui mul poleks Viidikut, eelistaksin olla kuskil täiesti üksi. Nii 24 h. Siis võib jälle.
Shut down.

laupäev, detsember 19, 2009

hargneb ja laheneb

Tanel maksis kogu ülejäänud elatisevõla (sularahas) ära, aasta 2009 eest, nüüd on rahaasjad korras.
Kviitungit ei jõudnud jälle ära oodata. Sellepärast kirjutan siia: olen Tanel Jaanimäelt kätte saanud kogu aasta 2009 eest saada oleva elatise, 4 X 2175=8700 sellest sulas, ülejäänud on tulnud asjakohaselt märgistatuna arvele.

Võttis Oti ja sõitis Kadrinasse.

Pabistan homse eksami pärast. Nagu keskkoolis oleks jälle.
Abitu ja servast narmendav. Võtsin paanikaga lõpuks ühe fluxi sisse (oli leheke neid kapsleid kotis) üle hulga aja.
Mul on keeleõpingute ees täiesti ürgne hirm.

kolmapäev, detsember 16, 2009

Bad santa


Pühapäeva hommikul koolimajas loengute algust oodates trehvasime Jõuluvana.
Sellist lahjemapoolset.
Tuli uksest sisse, rääkis valvelauatädiga, oli muidu muhe jõul.
Kooliõde küsis, kas pai eest pakki saaks.
Jõuluvana praalis vastuseks, et pai eest ei saa masu ajal midagi, ikka šõu peab olema.
Mina kargasin (väga ettevaatlikult, sest läpakas oli süles) püsti ja hüüatasin, et mul on šõu, isegi mitu kui vaja! On slaidišõu ja igast muud. Tule õige lähemale, Jõuluvana, ma kohe esitan...

Jõuluvana lasi jalga. Pani kaabet.

Jummal küll.
Ja siis veel räägitakse eduelamuse olulisusest õpimotivatsiooni tõstmisel.
Mul on nüüd trauma eluksajaks.
Moraal:
Ära räägi võõraste santadega.

Mingi vastik

ärevus on sees. Nimetu.
Nagu oleks midagi halba tulemas.
Fakk ma ütlen.

teisipäev, detsember 15, 2009

Kirjuta oma eksist raamat.

Jah, lugesin seda blogi. Oodates macroprindi kõnet. Onju.
Hästi ajastatud ettepanek Irja poolt. Kui Inno pole aastaid oma laste vastu huvi tundnud, siis nüüd vaevalt need issi juurde minna tahavadki. Kui aga ähk tahavadki, kasvõi külla, siis nüüd pole nendega enam eriti muret - suurem kasvatustöö on ju juba tehtud. Ingridi poolt. Ja kui mingeid probleeme ilmnebki, saab need kärmelt kohe Ingridi kaela veeretada.
Ma ei tea, mis põhjused olid Ingridil keelata lapsi isa juurde varem - ise ma sellist hoiakut heaks ei kiida - aga kui Innol olnuks varem ikka tõsine tahtmine oma lastega kohtuda, siis oleks ta selle ka saavutanud. Endal istub jurist kodus, tasuta. Ju ta siis ei tahtnud. Blogis piuksumine on ju lahedam ja mugavam kui ntks lastekaitseametnikuga rääkimine või kohtu kaudu kohtumiste korra nõudmine.
Mõte aga, et Ingrid ei tohiks endast kirjutatud raamatu müümist takistada sellepärast, et ilma sellest raamatust saadava tuluta pole Innol elatise maksmine võimalik, on nii keniaalne, et on kohe. Vankumatult loogiline ka, ma pean ütlema. Ma jäin seepeale mõtlema, kas ma lubaks Tanelil endast raamatu kirjutada, kui see oleks ainuke võimalus Putukale elatise maksmiseks... ja välja mõelda ei suutnudki. Kui ikka muud võimalust ei ole.... aga ta peaks siis kõik nimed ja kohad ära muutma. Enda nime ka.
Muuseas pillas Tanel mulle kord vihaga, et ma olevat nagu innojairja. Eee... hhee?
:D
Kas Ruitlane maksab oma "Naisest" saadavast tulust oma ekslapsele elatist?

esmaspäev, detsember 14, 2009

Meelde tuli, rsk...

Lugedes Väikenõia blogi.
Minu isa oligi omal ajal see tudeng, kes Tartu Ülikoolis matti ja kõike muud asjassepuutuvat õppides ellujäämiseks õhtuti vaguneid laadimas käis. Lisaks käis ta igal suvel sõpradega Siberis palke parvetamas ja natuke olevat sellestki teenistusest talveks üle jäänud.
Ühele sellisele retkele haarasid nad kokaks kaasa esimese ülikooli peal ettejuhtunud manni, kellest hiljem sai minu ema. Paps ise väitis (kui ta terve oli) et tema ongi eesti informaatika üks rajajaid. Mul pole põhjust selles kahelda, ta pole hooplejat tüüpi.
Arvatavalt just Siberis ära külmetatud jalgadesse tekkisid keskeas miskised veenipõletikud ja tromb, mida hiljem lõigati. Ja umbes nii 11 a tagasi sai isa insuldi, mille tagajärjeks oli kogu parema kehapoole halvatus, täielik afaasia ja loomulikult töövõimetus. Hiljem võeti veel vasak jalg maha, nüüd on ta siis ratastoolis invaliid, kelle kasutada ainult ehk nii 15 sõna. Teised sama vanad mehed sama hariduse ja taustaga lasevad praegu nagu noored sälud mööda ülikoole ringi, kantseldavad tudengeid ja räägivad särasilmil oma lapselastest. 
Võibolla nemad ei laadinud vaguneid ega käinud siberis?

Hakkaks ka ise ahju remontima?

Nagu Joanamari?

Olen seda juba pikemat aega mõelnud. Ahi laguneb tasapisi. Korstnapühkija käis ja puhastas ta ära, ja oigas, et seda ahju pole enam kauaks. Aga kui viisipärane puhastamine palju ei maksa, siis uue ahju ehitamine on juba uhhuuu...

Ma olen nii kange mutt. Sõdin eksidega ja vehin seadustega ja saan igasugu imetrikkidega hakkama. Kas mu kangust kuidagi kreatiivsemalt ei annaks kasutada?
Minu paps ehitas maale ise pliidi ja soemüüri, kasutades raamatukest "Ahjud. Pliidid. Kaminad"
Tõsi, ta ei järginud raamatu juhtnööre üksühele, ladus kogu soemüüri ühe päevaga üles ja järgmisel päeval oli see kenasti kõver ning kummis. Aga kui mina pole nii ülbe... ja päris uut ahju ma ka ei ehita, lihtsalt võtan vana ahju esikülje ettevaatlikult lahti ja vaatan, kas seal annab midagi parandada? Halvemal juhul panen need esikülje potid lihtsalt sama targalt tagasi?
Ma olen skulptor, lõppudelõpuks. Kivi, savi, sh ka mört ja muu, vormimine ja toksimine ei ole mulle võõrad.

Mh, ah? Liiga hullumeelne mõte?

Emo?

No mis nüüd lahti?
Loen Õpetajate Lehte ja hakkan äkki pisardama ja ulguma. Võimatu on vastu panna v alla suruda. Õnneks istun üksi kabinetis.
Jah, mul on praegu rahalisi keerdsõlmi, palju stressi ja muud huvitavat. Jõulustress veel pealekauba. Tahaks ikka kõige tublim olla ja oma vähese raha eest lastele kõige paremad jõulukingid hankida. Inimene on kummist - venib hästi, aga kui piirini venitad, lööb plaksuga tagasi. Aga et Õpetajate Lehte lugedes nutma hakata? Oleks veel muusika kuulamise peale või midagi. Enam ei julge, uhh, teisi ajakirjandusväljaandeid lahti lüüagi. Sirpi või. Vikerkaart. Oi mul tuleb jälle pisar.
Miks ma õpetajatelehte praegu üldse loen (mitte et ma seda muidu ei võiks lugeda) - Ginterile saadetud haridusõiguse* referaat (teemal "huvihariduse areng ja õiguslikud probleemid") pälvis soovituse see ÕL-is avaldada. Võiks ju olla uhkustamise ja rõõmustamise teema. Vaja ainult natuke kõbida referaadi teksti, et see artikliks ka kõlbaks. Vaja veidi šnitti võtta sihtkoha muudest artiklitest.
Aga nutma ajab.
--------------
*üks kooliõde ütles toredasti: "ma olen peast seadus". Kehtib ka minu kohta. "Riigi teataja" söögi alla ning peale.

kolmapäev, detsember 09, 2009

Olin liiga vihane

Kustutan oma eelmise postituse siit maha, endal on piinlik lugeda.
Point muus polnudki, et kui Tanel küsis, mida ta enamasti ikka küsib enne mu sessi, et kas ma siiski ei saaks Otti ise võtta ja tema võtaks Oti minu käest hilja õhtul või järgmisel hommikul, sest tema ei jõua vist (sellel järgm. hommik võtmisel ei näe ma küll erilist mõtet...) siis, kuigi ma vastasin ei, hakkasin ma ometi otsima Taneli murele lahendusi ka omalt poolt ja müüsin oma vanema lapse vaba lapsehoiutööjõuna oma süümepiinade (et vaene issi, kellel on nii raske) leevendamiseks maha. Kah ema, ma ütlen, ausalt... aga poole tehingu pealt haarasid mind õigustatud, ehkki hilinenud kahtlused ning ma üritasin omakorda Taneli südametunnistusele pipart ja äädikat puistada, noh, stiilis, et "Aap võib Oti ära tuua küll, aga sina valmistad Otile sellega pettumuse, sest tema ootab ikka issit juba hommikust saati" Mispeale Tanel poksis süümepiinapalli jälle minu väljakupoolele tagasi: "sina valmistad talle pettumuse sest sina lubasid, et issi tuleb talle järele" Mispeale ma süttisin ja põlesin kibeda leegiga, tühistasin oma lubaduse (aiai) Aabi nahka jagada (aiai) ja tegin natuke telefoniterrorit, nagu vanasti, selle 2007 a kurval kevadel.
No milleks mul seda kõike vaja oli? Milleks oli mul vaja üldse lubada? Poolikuid lahendusi otsida? Teise inimese eest?
Asi lahenes lõpuks, Tanel jõudis ise Otile järele ja sai veel võimaluse mulle nina peale visata 2008 aasta kevade sündmusi, mis mind muidugi veel vihasemaks ajas. Paisusin nagu härgkonn.
Hirmutav kogu loo juures tagantjärele on see, et süütunne, mis viis mu sellistele järeleandmistele, afektid, mida ma üle elasin; ja minu reaktsioonid nendele afektidele olidki väga sarnased mu elu kõige kehvema perioodiga, mis väga napilt ja peamiselt vabade haiglakohtade puudumise tõttu ei lõppenud psühhoneuroloogiahaigla sessiooniga... See on õudne. Kas mul on nüüd sõltuvus fluksist? Kas ilma dopingu ja psühholoogi (keda ma pole nii 3 ndl juba külastanud) abita langen ma tagasi kisendava abitu raevu maailma, kus ahastus vaheldub nüri mõttetusega ja ainukesed eredamad eluhetked ongi need, mil ma kellegi peale vihastan? Masendav, masendav.

Ohjah, kui mul oleks kombeks muresid pudelisse uputada, istuksin ma praegu, pea peldikupotis ja paluksin kogu maailma käest vabandust. Et minu uimasti on alkoholi asemel nett, ütlen siinsamas ainult, et Tanel, anna andeks, et ma hakkasin su probleemi poole pealt lahendama, kui mul endal selleks tegelikult ressursse ei jätkunud. Ma püüan teinekord adekvaatsemalt käituda. Ja mitte lahendada.
Püüan!
Ma luban!
See oli viimane kord!
Iial, mitte iial enam!
Tänasest alustan uut elu!
/pistab pea uuesti peldikupotti ja ulub häälekalt/

Veel tükike liha

Käisin nahaarstil mõne kahtlase "sünnimärgiga", üks nendest intiimpiirkonnas, arsti ukse taga selgus et ohhoo, arst on meesterahvas. Imelik hakkas. Õnneks osutus, et tegu on eaka pahura karuga, keda üle kõige ärritas minu poolt kuritarvitatud termin "sünnimärk". Sünnimärk, ütles ta, on selline moodustis, mis on inimesel kohe sündides kaasas. Need pruunid karedad laigud, osutas ta, on keratoomid, nendest ei kasva iial midagi ohtlikku; need täpid on ka keratoomid, see on ealine iseärasus. Aga see, osutas ta mu värvlist allapoole, on lihtsalt papilloom, kui see teid häirib, võime selle kohe ära võtta.

Porisemise saatel tehti mulle kubemesse tuimestav süst (aia!) ja siis kõrvetati mind natuke aega mingi aparaadiga. Ja oligi kogu lugu, õde määris joodi peale, toas levis eriti vastik lihakõrvetamise hais. Õõk. Umbes hernesuurune tükike minust jäi paberlina peale vedelema, kuni riidesse panin, pidas arst mulle loengut melanoomidest, keratoomidest, papilloomidest ja nahavähist. Nahavähki, ütles ta, ei surda, melanoom on hoopis teine asi, melanoom EI OLE nahavähk; Ronald Reagan põdes nahavähki umbes keskmiselt kolm korda aastas aga suri Altzheimerisse; aga uv kiirguse kaitsega kreemid tegelikult ei kaitse nahavähi vastu vaid hoopis põhjustavad seda. Ajakirjanikud, ütles ta, ei tea, millest nad räägivad ja ajavad ilmaasjata rahvast segadusse, lisaks on neil vaja kosmeetikatoodetele varjatud reklaami teha. Ohtlikud on ainult kaasasündinud värvilised sünnimärgid, mitte need, mis elu jooksul tekivad. Kui kaasasündinud sünnimärgid peaks muutuma hakkama, siis on aeg arstile minna.

Oli kohe näha, et terminite väärkasutus oli ta jaoks valus teema. Liigutav.

pühapäev, detsember 06, 2009

Supernatural -suren naeru kätte

Bikamm ä fänn!

Sari räägib kahest vennast, kes jahivad ja tapavad üleloomulikke olendeid, deemoneid ja muid.  Neljanda hooaja lõpus ilmub lagedale prohvet, kes kirjutab vendade jooksvast elust sama jooksvalt raamatuid, millede kirjastamisest ta ka elatus, kuniks kirjastaja pankrotti läks. Prohveti jaoks on paras shokk, et tema raamatu kangelased on päris elus inimesed ja kõik, millest ta kirjutab, tõsi, sest tema saab oma õuduslood kirjapanemiseks ilmutusena. Ka prohveti kirjutatava raamatusarja fännide jaoks on tegu pigem väljamõeldud tegelastega... 

Soovitan kuumalt kõikidel LARP-i huvilistel vaadata Supernaturali viienda hooaja üheksandat osa :D Kuumalt, ma ütlen.

Eriti LARPihuvilistel koopiamasinaparandajatel ja stereoseadmete müüjatel. :D
Vaadake oma mängudega ette. Võib juhtuda, et mäng muutub tegelikkuseks ja tegelikkus mänguks ja nii ringiratast :DDD
---------------
Minu lemmiktegelane ses sarjas on muidugi Trikitaja, aga Castiel on kah ülimalt veetlev oma lunaatilise inglinäoga

Rahast ja lastest

Üks kommentaar, mida ma eelmise posti otsa kirjutada tahtsin, läks nii pikaks, et...

Jah, minul lapsena taskuraha ei olnudki. Ema andis vajamineva jaoks ja kui kommiisu oli. Ja ostis hügieenisidemeid... kui neid oli. Uhh, need paksud jubedad sidemed.

Kasvatamiseks peale näägutamise ja loengute muid meetodeid polnud. Koduaresti ma ei mäleta, et oleks kasutatud. Sel poleks ka mõtet olnud, sest ma niikuinii istusin suurema osa ajast kodus ja lugesin. Võimalik, et mõnikord oleks suure pahanduse tõttu kommirahast ilma jäetud, aga kui oli kuri hetk, siis ma ju kommiraha ei küsinudki.

Esiku vaiba alt sai vahel kopikaid korjatud, 20 kopikat oli juba odavamate kommide kilohind.

Mõnikord sai raha kulutatud teisiti, kui emale öeldud, siis olid süümepiinad pikad. Ntks Kohvikus tee ja saia ostmise asemel hoopis poest kamashokolaadi ostetud.

Töötegemine nii linnas korteris kui maakodus oli vaba, v.a. igapäevaelu vältimatud toimingud, nagu vee ja puude tassimine, jne. Kartulite rohimise eest saime alati konkreetseid summasid. oli vist... 20 kopikat pikk vagu ja 10 kopikat lühike. ema ütles, et rohimine on nii vastik töö, et isegi tema oli lapsena rohimise eest natuke raha saanud, ehkki neil oli suur pere (6 last) ja vähe raha (isa oli nõukaaegne kirikuõpetaja abi vms).

Kunagi umbes 10aastastena käisime vanematel kolhoosis abiks peete võtmas. Siis olid need progaganda-seflusaktsioonid, st iga kuradima valgekraede asutus pidi mingit kindlad päevad kolhoositöid tegema. Et inimesed nendelt päevadelt ära viilida armastasid ja asutus sai sefluse eest linnukese kirja osalejate arvu pealt, võttis ema meid kaasa. Korjasime õega vihmasel põllul peete, veristasime pealseid lõigates oma näppe ja lõpuks saime kah mingid suht ulmelised summad koloosi kassast... need jäid meile muidugi endale kätte. Ei mäletagi, mille peale kulutasin.

Mäletan aga, kuidas ma peale keskkooli lõppu tehasesse tööle läksin ja isale talverehvide ostmiseks raha andsin, sest autoturul olid need siis just saada, kui intelligentsi esindajate palgad muudkui kusagil instantsides takerdusid... ja et ma sain keraamikatehases ahje valvates umbes sama palju palka kui mu ema ja isa siis kokku. Keeletoimetaja ja informaatika õppejõud. Oi olid ajad. Mäletan, et ostsin voodipesu (defitsiit!) ja koleda pika musta sulemantli seal teenitud raha eest. Tol ajal vist üsna popp asi... Ja andsin emale oma palgast söögiraha - see oli normaalne. Ja et õgisin volilt kuivatatud aprikoose. Ja et kolmes vahetuses töötamine hakkas lõpuks ajudele. Siis läksin kunstikooli, Tartusse ja vahepeal vahetati rublad kroonideks, enne seda sündmust aga oli mul raha kohati ulmeliselt palju käes, tänu sellele, et kõik firmad tahtsid lepalehtedest lahti saada ja korraldasid igatsorti kujunduskonkursse, millede rahalised auhinnad olid ikka suured. Rahal ei olnud toona seda väärtust, mis praegu. Saada polnud ju suurt midagi. Banaanimüüjad said rikkaks. Professorid olid vaesed ja kasvatasid vabal ajal kartuleid. Jne.

Nüüd on väheke teised ajad. Raha ja hüvede vahel valitseb kindel seos. Ja lapsele riided pean mina ostma niikuinii. Tõsi, kui Aap tahtis mingite tavaliste kossude asemel alpi saapaid, pidi ta selle nimel natuke ise ka iluvõimlema, ehkki argument kvaliteedi ja hinna suhtest mõjub mulle küll (lihtsalt, Kompassi poest saanuks mitte-edevad rootsi rantsaapad kolm korda odavamalt, ja vastupidavus on sama. Tean, sest ma kannan ise selliseid juba umbes kolm aastat) Taskuraha kaudu mõjutamine (mida meiega ju ei tehtud) on õiglane - inimene saab (lisaks eluks hädavajalikule) hüvesid vastavalt sellele, mis on ta enda saavutused. Ma võin näiteks selle taskuraha hoopis stipendiumiks ristida, mis siis, et see tuleb minu käest... Sellisel juhul aga peaksin ma iga halva hinde võrra stippi mitte külmutama vaid taskurahast mingi summa lõplikult maha kriipsutama. Võimalik, et mu praegune süsteem (raha seniks lihtsalt külma, kuni hinded korras ja siis saab kogu summa ikka kätte) polegi kõige õigem. Seda peab veel mõtlema.

reede, detsember 04, 2009

demagoogiline bohheem

Poeg: Ahjaa, mamps, kas sa kannaksid, palun, mu selle kuu taskuraha juba üle?
Ema: Taskuraha saad siis kätte, kui kahe ära parandad, seniks jääb raha külma.
Poeg: Kamoon! Ainult üks kaks! Ma parandan selle niikuinii ära, kanna siis osagi esialgu!
Ema: Ei, mul on kahju, aga taskuraha saad kätte siis, kui ühtegi kahte enam ei ole.
Poeg: Sa oled liiga range!
Ema: Mis mõttes nagu? Mul on jumalast minimaalsed nõudmised - et sul kahtesid ei oleks. Ma ei ole üldse range. Mõni ema annaks sellegi peale otsad, kui laps saab mõne viiest kehvema hinde.
Poeg: No kurat, ma käin vähemalt koolis! H ja tema tüdruk mõlemad istuvad päevad läbi kodus! H tuli akadeemilisele, ehkki tal pole midagi viga ja tüdruk lihtsalt ei lähe kooli!
Ema: Noh, ja mida nende emad teevad?
Poeg: Ei midagi, mida nad teha saaksid?
Ema: Näiteks taskuraha kinni keerata?
Poeg: No ei, H ema viskab talle iga päev suitsuraha.
Ema: !!!
Poeg: Sellepärast ma ütlen, et sa oled liiga range. Üks kaks! Ainult üks kaks!
Siinkohal mõtlesin, et ma peaksin omaenda geneetilise materjali peale illgelt vihane olema, kui ma sama suvalt suitsuraha viskaksin, aga siiski - ma eriti ei usu, et see päris täpselt nii on, nagu poeg kirjeldab. Teismelised kipuvad utreerima.
Samas - tunnen ennast tõesti range rõveda kadeda bitšina ja lapsest hakkab kahju. Käsi sügeleb nagu iseenesest rahakoti poole. Aga kokkulepped on kokkulepped. Vähemalt pärast seda jubedat üheksandat klassi. Käratan oma käele: paigal! ja lepin mõttega, et ma olengi üks kalk ja nõudlik junn. Käsi niheleb natuke ja jääb haavunult vakka.
Poeg: E (seesama minu tuttava tütar, kes koolist viilib) ema ei tee ka midagi muud, kui et helistab ja sõimab lihtsalt.
Ema: Seegi on ju põhimõtteliselt millegi tegemine (kuigi, olgem ausad, ega telefoni teel riidlemine teismelisele tõesti enam ei mõju). Aga taskuraha annab siis või?
Poeg: Kust mina tean. Igatahes sina oledki ainuke nii range.
Range, mai äss. Hoidke alt. Psühhotraktor läheneb. :D Kodunt minemakõndiva modemini me seekord oma jutuga ei jõudnudki, lapsel oli kiire, lõi mopeedile hääled sisse ja sõitis kooli.

kolmapäev, detsember 02, 2009

Hellalt

Günekoloog näpistas mu emakakaelast tükikesi, ju tal neid läks rohkem vaja kui minul, aga ma jooksin verd nagu siga. Pikema aja jooksul.
"Sugujelu" keelati kolmeks päevaks ära. No problem, onju, suguelu elab niikuinii Tartus. Aga kas masturbeerida ka ei või? Seda ei julgenud ma range olemisega vanemalt arstilt küsida. 
Või lihtsalt une pealt orgasmi saada? Aga pesta? Või porri vaadata? Kas see kvalifitseeruks suguelu alla?

Ja miks see peab nii kaua tagantjärele valutama.

Okei, neelamist see vähemalt ei sega. Mandlilõikusega pole mõtet võrrelda.
Üsna tugeva menstruatsioonivalu moodi.
Lihtsalt natuke tigedaks teeb. 

Et meelest ära ei läheks.

An Arabian guy at the aeroport:
-Name?
- Ahmed al-Rhazib.
- Sex?
- Three to five times a week.
- No, no… I mean male or female?
- Male, female, sometimes camel.
- Holy cow!
- Yes, cow, sheep, animals in general.
- But isn’t that hostile?
- Horse style, doggy style, any style!
- Oh dear!
- No, no! Deer run too fast.

teisipäev, detsember 01, 2009

väsimus ja muu

Kakelungid nürjavad vaimu ära.
Ott ütles eile midagi lahedat, mis mulle nüüd meelde ei tule.
Aap soostus eile vabatahtlikult kaltsukasse viikareid ostma tulema, SEST nad lähevad täna Aleksiga teatrisse. St Aleks viib Aabi tasuta sisse ja lisaks on Aleksil "Minu veetlevas leedis" pisikene soolo-osa. Mis on hea uudis, sest sellel väikesel, lonkaval mehel on vapustav hääl, ja ma juba ammu arvasin, et kooris laulmiseks on ta liiga hea. Loodetavasti on see nüüd algus...
Muide, ma võin kuitahes bitš olla, aga see ei tähenda, et ma oma ekside häid omadusi näha ei oska. Minu kakelung Aleksiga elatise ja mineviku süü üle on nüüdseks kenasti lahus tema suhtlusest Aabiga. Ja kuigi ma võin endamisi nuriseda selle üle, et Aap isakese juures käies õlmarit libistab ja isake poja sõprade ning sõbrannadega koos väga demoraliseerival moel sedasama teeb, on mul ikkagi noh... hea meel. Et nad vahel ka muus mõttes suhtlevad ja et isakese eeskuju paneb Aabile viikarid jalga ning lipsu ette (30 krooni, Tartu mnt Humana. Poiss näeb hea välja.) ja et tänu isakesele oskab see pubekas ooperist lugu pidada.
Tema soengu kohta ma (diplomaatiliselt) ei ütle mitte kuradima midagi, sest piisas mul seda vaid mõtliku pilguga vaadata, kui ülikonda esitlev Aap juba röögatas: "Miks mu soeng kõigile ette jääb, ma ei saa aru?!"
/Haigutab/
Samamoodi on mul tegelt hea meel, et Ott oma isaga hästi läbi saab ja teda fännab, ehki see "issi-iss-sa-ooled-muulle-kaaliis!" laul kippus vahepeal liigagi korduvaks refrääniks kujunema, aga noh, ka Rigoletto aaria tüütaks kapitaalselt ära, kui seda 20 ja rohkem korda päevas lastaks. Ja mul on hea meel, kui ma kuulen mingitest Taneli ja Oti omavahelistest saavutustest ja tegevustest, nagu eelmisel talvel oli seintelronimisi ja muud. Olen teda selle eest tegelikult ka otsesõnu kiitnud, ehkki, hah, Tanel ise juba ei pea vähimalgi määral vajalikuks tunnustada minu saavutusi ja pingutusi Otiga. Sest see ei ole ju tähtis, mida ema lapse heaks teeb, eksole, daamid? Olgugi, et ta teeb kordi rohkem. See ei ole tähtis, sest see on endastmõistetav. Kiitust väärib vaid see, kes teeb harva..
Eks ma siis tänan ennast ise memme vaeva eest ja võtkem sestki ainust, mis meil on. /sarcasm standby/
Väldin püüdlikult haloefekti. Oti ja Taneli läbisaamine ei ole minu silmis seotud sellega, kas ma olen sunnitud kohtutäituri poole pöörduma või mitte, ega ka sellega, kas Tanel peab oma lubadusi või mitte; kui Tanel sellise (musta) halo enda silmis minu ümber tekitab ja minu jõnkkuse pärast ühel hetkel Otiga kohtuda ei taha, on see tema probleem. Aga samamoodi ei pane Taneli ja Oti hea läbisaamine mind soosivalt suhtuma Taneli kalduvusse valetada, lubadusi unustada, hämada, livida, nagu Luts ütles. Need on erinevad asjad. Ma ei võta ju ka Aleksi pihta käivat avaldust kohtutäituri juurest tagasi, ehkki Aleks viib Aabi ooperisse...
---------
Ahjaa, meelde tuli. Ott ütles eile, assisteerides mind friikate ahjupaneku juures, otsusekindlalt: sa oled tõesti hea emme! Oli näha, et seda hinnangut oli kaua, põhjalikult ja igakülgselt vaetud. :)
Ott sööb nüüd lõpuks kartuleid, sööb keedukartuleid soustiga, sööb friikartuleid, sõi isegi ahjukartuleid mee ning balsamäädika kastmega, mida ma Aivari juures tegin. Eestlane :)

esmaspäev, november 30, 2009

ebamugav

Võrdlemisi ebamugav on nii julm olla, aga kui Tanel just ei esita usaldusväärseid ja ümberlükkamatuid tõendeid oma maksevõimetuse kohta; või kui ta ei maksa 10 detsembriks kogunenud elatise võlga ära, siis ma olen tõesti sunnitud kohtutäituri poole pöörduma.
Niiet Tanel - kui Su privaatsus on tonni kohtutäituri tasu väärt - anna minna. /vabandust - selle 1 tonn kohtutäituri tasu summa suuruseks andis mulle googel. Seadusi uurides tuleb aga välja midagi muud. Helistasin Arvi Pinki büroosse ja küsisin, neiuke seal vastas, et kohtutäituri tasu suurus, ka elatise sissenõudmise korral, sõltub nõutava summa suurusest. Tanel. Ole siis hoiatatud. Võta see link lahti ja otsi ctrl-F abiga sõnakesi "elatis" ja "tasu" vms. Tasuta juriidilist abi peaksid Sa ka leidma, kui vaid soovid.//
Ka kohtutäituriga annab rääkida ja ntks täituri tasu ajatada, vms.
Kui Sa aga arvad ka kohtutäiturit hanitada võivat ja ennast ümbrikupalgaga tööle vormistad, siis tuleb pahandusi nii Sinul kui ka sellel jobul, kes ümbrikuga tasuma on nõus. Ja seni koguneb Su võlg järelejätmatult.
Oma ähvarduse lasta elatise maksmine ajutiselt kohtu kaudu peatada võid Sa ju teostada - las ollagi parem kõik aus ja ametlik. Mulle sobikski see rohkem. Sa võid kohtu kaudu mida iganes taodelda. Elatise summa vähendamist. Vms. Sellisel juhul oleks mul vähemalt mingigi kindlustunne, et ma tean, mis toimub ja ei pea lootma vaid Sinu sõnadele.
Lastekaitse mulle Sinu kohta maksuameti andmeid ei edasta. Ütleb et tal pole vastavaid õigusi - ja pöörduge kohtutäituri poole. Kui juba lastekaitse sellist juttu räägib, siis, mis mul üle jääb? Nemad teavad paremini.

pühapäev, november 29, 2009

Psühhotest

Do you believe you have special extrasensory abilities (ability to "sense" a person's presence, for example)?
Well, I believe, that I have special extrasensory disabilities.
Do you take actions without thinking about the consequences?  
Totter küsimus. Loomulikult mõtlen ma tagajärgedele, aga see ei taga mulle 100% edu ega isegi mitte prognoosi 100% õigsust. Ma lihtsalt üritan.



DisorderRating
Paranoid Personality Disorder:Moderate
Schizoid Personality Disorder:Low
Schizotypal Personality Disorder:Moderate
Antisocial Personality Disorder:Low
Borderline Personality Disorder:Very High
Histrionic Personality Disorder:High
Narcissistic Personality Disorder:Moderate
Avoidant Personality Disorder:Moderate
Dependent Personality Disorder:High
Obsessive-Compulsive Disorder:Moderate

-- Take the Personality Disorder Test --
-- Personality Disorder Info --



Numpsik. Olengi üsna selline, nagu ma kahtlustasin. Idee pärineb siit.

Kui mu blogi peaks külastama mõni normaalne inimene, või selline, kes ennast ise normaalseks peab, ma oleks väga tänulik, kui ta moodustaks selle testi testimiseks testgrupi. :=)

Kõigi nende kenade isiksusehäirete kohta võib lugeda ka eesti keeles siit:

reede, november 27, 2009

võigas unenägu

Enne magamajäämist ei maksa kõhtu täis süüa lihtsalt sellepärast, et seedimisega hõivatud vereringe jätab aju hapnikunälga ja tulemuseks on košmaarid;

nägin unes, et olin seltskonnaüritusel ühes koledas suures betoonhoones, kus Edgar Savisaar üritas kogu hingest Nirtit ära nillida. Nirti vingerdas tal kuidagimoodi käest ära, kadus rahvasumma, pikk, peenike ja kokteiliklaas peos, aga E.S. tuli rahuldamatusest kilavate silmadega mulle personaalset kõnet pidama:

Kõik noored naised ajavad mulle ligi, tahavad poliitikas karjääri teha, aga kui on oma tahtmise saanud, siis on nende meelest kõik halvasti, miski ei kõlba, siis tahetakse alt ära hüpata,

Eedik pidas vahet ja teatas mulle siis rahulolevalt:

...aga mul on sellistega toimetulemiseks omad inimesed olemas!

ja tegi silma.

Unenägu läks edasi, oli mingi minu tavaline ehitise-kulgemise-treppide-betooniunenägu hommikuvalgusega tolmuste akende taga, väga hästi ei mäleta. Ärgates meenus ennekõike see õõvastav keskustelu v.a. sm. E.Savisaarega. Ja see, et unes mõtlesin ma kõnet kuulates alguses n, et õige, kuradima poliitbitšid; aga nendega "toimetulevate omade inimeste" mainimine oli isegi minu unenäomina jaoks liig.

Ma ei lähe kunagi poliitikasse.

Strippar Marcol on minust mõningaid inkrimineerivaid pilte.

neljapäev, november 26, 2009

Haiged

Oleme haiged, pagesime Tartumaale, Aap jäi üksi koju, kardan kurikameest, loodan et ta (Aap) ei liigu üksinda, eile tulid puud, kõigest tonni eest sai heal juhul terve talve jagu kütteklotse (oleneb ilmataadist) ladusime neid Otiga, Oti tervis sellest halvemaks ei läinud, minu oma küll. Vaatan aknast igatsevalt astelpajusid ja nirutan. Peaks korjama. Ei jaksa. Peab jaksama! Otile kuluks värsket õhku ära tibake. 

Mul nüüd uus needus kallal, rong, millega me Tartusse sõitsime, jäi JÄLLE rikke taha kinni, umbes pooleks tunniks. Mis värk on?

teisipäev, november 24, 2009

Isake tsaar

Nuh.

Tanel ei taha mitte mingil moel tõestada, et ta tõepoolest ei ole perioodil augusti lõpust tänaseni vähimaidki töötasusid saanud. Ütleb et tema eraelu.

Jo siis. Igal inimesel on õigus oma eraelule.

Mina aga tahan teada, kas ta äkki mitte ei valeta. Kas ta äkki siiski on saanud vahepealse aja jooksul selliseid rahasid, millest võinuks ka Oti elatise jaoks näpsata.  Ilmselt sellisele infole ei ole mul õigust. Teise inimese eraelu.

Mitteametlikult on mul Taneliga suusõnaline kokkulepe (st oli, enne kui ma kahtlema hakkasin) et ta maksab elatise võla ühekorraga tagasi detsembris. Ametlikult ta seda kinnitada ei taha.

Konsulteerisin asjatundjatega ja nii lastekaitseametnik kui ka pankrotihaldur kinnitavad kui ühest suust, et minu ainus võimalus praegu ongi kohtutäitur. "Pöörduge kohtutäituri poole"

Muud võimalust ei olegi. Hakkan kurjaks vä? 

Btw, Tanel - elatise võla sissenõudmisel maksab kohtutäituri tasud alati võlglane. Helista mõnele täiturile ja küsi järele. Soovitan.

§ 5. Tasu elatise sissenõudmisel 

(1) Elatise sissenõudmise asjas võib kohtutäitur tasu nõuda ühe korra. Kohtutäituri tasu on 1000 krooni. Vabatahtliku maksmise korral nõutakse tasu sisse 200 krooni kaupa igakuiselt makselt.

(2) Kui võlgnik katkestab vabatahtliku maksmise ja seetõttu tuleb teha täiendavaid täitetoiminguid, tuleb kohtutäituri tasu maksta uuesti.

(3) Elatise sissenõudmise asjas on kohtutäituri tasu ettemaks 25 krooni, mida võib nõuda ühekordselt.

See viimane punkt on muidugi tappev. Ma ei mäletagi, et ma Aleksi asja kohtutäiturile andes oleksin midagi üldse maksnud.

----------

Tundub, et ma saan Tanelit tõestamise vaevast säästa - teoreetiliselt peaks kõigil lastekaitseametnikel olema ligipääs ka maksuameti andmetele. Nii et ametlikult makstud töötasud on e-riigis kirjas. Kui nüüd meie lastekaitseametnik vaid viitsib. Palun vabandust, Tanel, et ma sind selle asjaga üldse tülitasin... ;)

Mitteametlikud tulud ei lähe JOKK süsteemi järgi niikuinii arvesse, olgu selle moraaliga kuidas on. 

pühapäev, november 22, 2009

Olengi igno vä?

olen enne siin rääkinud, et Aabil käivad minu sessil oleku ajal meie juures kodus külalised. Esimesel paaril korral läksid need külastused pisut ülekäte, aga üldiselt olen ma neid kasutanud Aabile iseseisvuse õpetamiseks väga lihtsa meetodiga - hoia oma külalisi vaos, kui mingi jama tuleb ja nemad seda ära ei korista, teed seda ise. Oma kulu ja kirjadega. See on väga mõjus meetod - viimati kui üks Aabi sõber voodisse oksendas, pesi Aap kogu voodisisu enne mu kojujõudmist ise ära. Et ta lambanahka vale vahendiga pesi (pesupulber, mitte villashampoon) on noh... minu viga vist juba.

Nüüd viimasel ajal on Aap oma nõiast ema niipalju usaldama hakanud, et kutsub sõpru vahel külla ning ööbima ka siis, kui mina olen kodus. Tal on oma tuba, ma ei näe põhjust seda keelata. Ainuke piirang on - minu nina all alaealine alkoholi ei tarbi, mis tähendab, et kui mina kodus olen, siis ei tarbi üldse. (tegelikult ma muidugi ei tea, kas nad mitte salaja põuepudeleid ei konsumeeri, aga ma vähemalt ei tagane oma seisukohast). Ja toas suitsu ei tee ja trepi peale konisid ei jäta (see viimane on kõige raskem punkt. Olen lasknud Aabil konisid ära korjata, kui ta pole õigel hetkel sõpru seda tegema suunata suutnud). Üldiselt ei vestle ma nende teismelistega eriti, ei sekku, ei lähe Aabi tuppa, ei tutvu, sest et noh... ma ei ole kindel, kas nad seda tahaksid. (Kui nad ise minuga vestlevad, siis on mul muidugi hea meel. Meil käisid hiljuti paar tüdrukut, kes kohe Otiga sõpsima hakkasid. Aww... minu süda sulas selle peale.) Nad jäävad vahel ka ööbima. Jutu järgi just as friends. Mis on igati loogiline, mul on endal ka selliseid sõpru onju.

Shokina selgus äsja Aabi jutust, et ühe tüdruku ema tunneb mind ja on tütrele väljendanud teatud mmm.... pahameelt selle suhtes, et mina tüdrukul enda juures ööbida lasen. Eriti kui see juhtub nädala sees. Tütrel on koolis probleeme.

Ega ma ei ole viimasel ajal enam küsinud küll nende noorte käest, keda Aap külla kutsub, et "kas su vanemad teavad, et sa siin oled?".

Ammugi pole ma küsinud nende vanemate kontaktandmeid. Ega nende vanematega ise kontakti võtnud. Nagu et... midagi halba pole ju juhtunud. Piinlikul kombel on mul halb nimemälu ja ma ei ole kindel, kes nendest lastest on meil käinud korduvalt ja kes on esimest korda - Ott tunneb nad paremini ära kui mina.

Nüüd tunnen ma ennast natuke pahasti ja võõra tüdruku õppeedukuse eest vastutavana. (Aabil endal on praegu koolis kõik hästi. Kõikvõimas motivaator - raha - ta loodab kutseka stippi saada, kui hästi õpib.)

Ma räägin homme selle tüdruku emaga ja ma loodan, et ... ma ei teagi. Et ta saab aru, et mina pole süüdi? Loll tunne.

Aga mida teie teete, kuidas käitute oma teismeliste laste sõpradega, kes teie poole külla laekuvad? Istutate nad tassi kohvi taha maha ja küsitlete? Esitate kirjaliku ankeedi? Joote koos nendega õlut ja kabistate kobedamaid vastassooesindajaid? Jooksete supikausi ja villase pleediga kannul? Ignoreerite nagu mina? Saadate uksel tagasi?

laupäev, november 21, 2009

Frrriiik

Kui mul nüüd on ikka bipolaarne häire, siis avaldub see (pärast fluxi võtmise lõpetamist) väga veidralt.
On üüratult lõbusa tuju perioodid.
On hall aga neutraalne väsimus.
Ja on irratsionaalse silmitu raevu hetked. Praegu on need äratuntavalt irratsionaalsed, nii, et ma olen seisnud keset kööki või muus suvalises kohas, pea raevust tuline, aga ei tea, kelle või mille vastu see viha suunatud on. Kuna inimmõistus armastab selliseid tühje kohti ise täita, on jah mõned vihapõhjused peast läbi ka lipsanud... kes siis neid ei leia. Aga loogika ütleb, et kui samad asjad mind fluxi võtmise ajal eriti ei vihastanud, ei ole need viha tegelikud põhjused, vaid ajendid.
Niisiis seisan ma keset kööki, raev põleb rinnus, sunnib õhku ahmima ja mingil hetkel vaibub vastikuks peavaluks. Raevu spekter sisaldab jälgi süütundest ja alaväärsustundest, mis pärast võimust võtavad.

Esineb ka sügava kurbuse ja norutunde hetki, aga harvem. Misasi see siis on? Pean jälle arstile minema, kui need meeleolukõikumised jätkuvad, saab olema üha lihtsam oma vihale põhjusi leida ja siis ei tee ma ühel hetkel enam vahet, on see ajukeemia või elu, mis mind ärritab.

Psühholoogil oli selliste seisundite kohta ka üldnimetus: ärevus. Nii kurbus, hirm kui viha on lihtsalt ärevus. Mis avaldub erinevalt. Ja armastab ennast mõne fiksidee külge pookida. Mh olen hakanud jälle lambiga magama - kardan pimedust. 

reede, november 20, 2009

uus naine, vana naine, oma naine, võõras naine

mul on juba pikemat aega fäike fiksidee meeste ja naiste ja koduste suhete kvaliteedi kohta, mil teemal ma aegajalt ka sõpradega heietan aga kirja pole ma seda vist pannud...
lühidalt ja lihtsalt kõlab see idee nii:
alguses on alati kõik hästi. siis, kui kõik on uus. uus on parem kui vana.
nendele, kes võiksid muretsema hakata, et jälle vanainimesel selline imelik mure, ütlen ruttu, et see ei ole hetkel aktuaalne mure, aga elus üsna mitu meest läbi pidanud, st elukogenud inimesena, kel peale kõige muu on veel ka enamvähem funkav mälu, armastan ma aegajalt meenutada, üldistada, süstematiseerida ja muidu heietada mitm. teemadel. Mis sperma neelamisse puutub, siis seda teen ma muidugi mõnuga, aga selle maitse, noh... oleneb. Õlut joonud mehe oma ei soovita kellelegi, suitsetaja oma on kibe, rohke õunte söömine mõjub maitsele väga hästi. Ja igal juhul on alla neelata way lihtsam ning mugavam kui sülgama minna või iga päev voodilinu vahetada.
See selleks.
Ilmselgelt on mul endal kalduvus üles korjata erilisi jobusid (ja iga kord loota, et mina suudan temast mehe kasvatada), aga minu statistika näitab et keskmiselt pool aastat pärast püsisuhte ja kooselu paikaloksumist saab uuest ning huvitavast võõrast naisest tasapisi kõigepealt oma naine (see võib veel üsna soe seisus olla) ja siis juba vana naine (olenemata naise bioloogilisest vanusest.
Ükskõik, mida vana naine ei ütleks, on see tänitamine, vingumine, või muidu tühi mula.
Iga kord kui mees pilgu ajalehelt tõstab ja naist vaatab, näeb ta naise otsaette kinnitatud kilomeetripikkust silti, millele on kirjutatud KOHUSTUSED.
Ühiste laste olemasolul kannavad neid (ehkki väiksemaid) silte otsaees ka lapsed.
See on hirmus sõna. Kohutav sõna. Tappev sõna. Selle peale mees väsib, hirmub ja tahaks põgeneda. Kuna lõplikult põgeneda ei lubaks ühiskond ja kuskil peab siiski elama, pealegi see koledat silti kandev vana naine tagab mehele siiski puhtad sokid, sooja toa ja pudru, ei põgene mees enamasti lõplikult, küll aga hakkab ta aega veetma uute ja huvitavate võõraste naiste seltsis, kelle otsaesine sellist koledat silti tema jaoks ei kanna.
Loomulikult ei saa selliseid silte kandvat naist ja lapsi nende toredate uute inimeste seltskonda kaasa võtta. Mõni võib äkki küsida: kuule, mees, miks su naisel on selline üüratu papitükk peas? Ja mis kurat sinna kirjutatud on?
Piiiiiiiinlik ju.
Pealegi on laste seltsis keeruline õlmarit libistada, ei saa ennast lõõga lasta... jah muidugi, lapsi kantseldab ka seltskonnas tegelikult naine, kes ju eeldatavasti ise vähimatki lõõgastust ega seltskondlikku vaheldust ei vaja, aga siiski... nad on jalus. Ja kui nad väga lähedale satuvad, peab neilegi mingil moel reageerima. Niisiis - lõõgastuma minna tuleb üksinda. Ja et lõõgastumise aega mitte raisata, tuleb kõik kodused tööd jätta naise teha.
Mjah.
Ilmselgelt kleepub ka oma vana mehe otsaesisele aja jooksul erinevaid silte, ehkki naisele avanev vaatepilt on veidi mitmekesisem kui see, mida mees näeb (nagu alati, on naistel detailide ja väikeste erisuste peale rohkem silma) - ütleme nii, et oma vana mehe näos laiutavad kollased kleepekad kirjadega TÄITMATA LUBADUSED, TEGEMATA TÖÖD, PARANDAMATA SEINAKONTAKTID, SOKID, PESEMATA NÕUD, SOKID, SÄRGID, jne. Kuna naistel, eriti lastega, on reeglina raskem kodunt välja saada, on naiste võimalus oma silmi uute ja huvitavate võõraste meeste peal puhata üsnagi piiratud. Võiks ju jätta lapsed mehe hooleks ja samamoodi lõõgastuma minna, aga mees
1. kaebab et ta ei saa lastega hakkama
1.a, teatab vastava palve esitamisel kärmelt, et temal on juba plaanid tehtud tänaseks, homseks, ülehomseks, jne ja ta tõesti EI SAA lastega kodus olla.
kui ta aga nõustub siiski lastega kodus olema
2. toidab lapsi valesti
3. riietab neid valesti
4. ei korista lastega kodus olles tuba ära
5. või kui koristab, siis valesti
6. helistab iga 12 min tagant ja küsib, millal sa ometi tulema hakkad
7. helistab ja ütleb hauataguse häälega, et noorem laps nutab ahastavalt juba mitmeid tunde ja järgi ei jäta, ilmselt on tal midagi viga, TULE KOJU JA VAATA OMA LAST. (ja kui naine "haige lapse" juurde koju tormab, leiab mees, et ta on ka ise lõõgastumise ära teeninud ning tõmbab uduje enne kui naine teda mõne apteegi poole saata jõuab. või siis kasutab apteeki minekut ettekäändeks kodunt jalga lasta "ma lihtsalt lippan veel paarist kohast läbi". tema telefoni aku saab muidugi sellistel puhkudel täiesti ootamatult tühjaks)
niiet sedasorti lõõgastumine, mida mehed harrastavad, on keskmisele naisele üsna kurnav.
Praegu olen ma õnnelikult uue ning huvitava naise seisuses, lisaks pealegi veelgi huvitavama võõra naise seisuses (kuna teine elab teises linnas) mis tähendab küll, et keppi saab harva ja ebaregulaarselt, aga ühtlasi ka, et kõik on veel hästi. Kohustuste koletu silt ei ole ennast meist kummagi otsaesisele kleepinud, ühiseid lapsi ka ei ole. Ilmselt ei plaani ka.
Noh, tulevikus ootab meidki argipäev :D

neljapäev, november 19, 2009

Eksponaadid


Täna olid lastega voolimas väga rasked kasvatajad.
Lapsed ise olid normaalsed. Natuke sahistasid, natuke lobisesid - nagu lapsed ikka. Mõni oli tubli ja iseseisev, mõni oli rahutu ja iseseisev, mõni oli abitu ja rahutu, jne. Nende kasvatajad aga pidasid vajalikuks oma ülima kohusetunde demomiseks tõsine spektaakel korraldada ja säutsusid kogu aeg:
"No istu ometi, istu, mis sa seisad!"
"Miks sa kisud laua pealt asju, oota!"
"Sulle öeldi, et oota, ei tohi kiskuda!"
"Ära vooli niimoodi, õpetaja näitas hoopis teisiti!"
"No mis sul jälle häda on!"
Paaril korral peaaegu et laksasid lastele vastu näppe... kui need tegid midagi teisiti kui kasvataja arust õige.

Minu meelest segasid kasvatajad oma paanitsemisega tundi palju rohkem kui lapsed ise. Mul aga puuduvad vahendid selliste sebijatega toimetulekuks. Ukse taha ei saa ma neid tõsta, kuigi väga tahaks - ebaviisakas ja haavav. Peale käratada? Kisub kasvataja autoriteedi alla ja pealekauab kutsub esile selgituste ja eneseõigustuste kaskaadi, milleks mul ei ole aega. Nii ma siis lihtsalt ignosin neid... ja kiitsin lapsi igal võimalikul juhul.. ja rõhutasin pidevalt, et "te võite teha täpselt sellise hamba nagu tahate", "võta selline värv, mis endale meeldib", "ei pea tegema nii nagu mina näitan, kui endal on parem idee", "suurepärane, hästi tehtud". Korra siiski ütlesin kasvatajale ka: "ei, ta ei pea tegema nii, vaid võib teha ka teisiti" - võimalikult sõbralikult. Ja rõhutasin, et vajadus teha voolitav hammas PIGEM lühem ning paksem, kui pikem ja peenem, ei tulene minu käsust, havi soovist, vaid hoopis asjaolust, et cernitist klibakas kipub hiljem kaelas rippudes murduma, kui on mõnest kohast liiga peenike. Ja sellest oleks ju koledasti kahju, kui nii ilusad tööd hiljem katki lähevad.

Kogu see manööverdamine oli väga kurnav.
Õnneks on 19 gruppi 20st siiski normaalsete kasvatajatega varustatud, kes ei sekku vaid aitavad. Eriti just erivajadustega laste kasvatajad. Ma võtan sellise grupi alati rõõmuga vastu, sest tean, et ma ei pea seal kahe närvilise täiskasvanuga sõdima. Kes arvavad, et endast hea mulje jätmiseks tuleb lastega võimalikult valjusti, kolesti ja kõvasti riielda. Et ikka näha oleks - nad KASVATAVAD. Nemad kasvatavad. Lapsed, raiped, lihtsalt rikuvad kõik ära.

kolmapäev, november 18, 2009

Et ma ei unustaks

Praeguse seisuga on T mulle võlgu:
septembrikuu elatisest 175 krooni (tuhat maksis sulas ära. 500+500 sai uksepaigalduse tasuks võlast maha arvata)
Oktoobrikuu elatise 2175 krooni
novembrikuu elatise maksmise tähtaeg on ka juba möödas -veel 2175 krooni

Aga kui oksendamiseni aus ja täpne olla, võlgneb ta selle raha oma pojale ja juriidiliselt korrektselt käitudes ei oleks mina tegelikult tohtinudki Taneli septembri elatise võlga selliste tööde arvelt kustutada... nii et ma ei tea, mida arvaks sellest asjast lastekaitseametnik.

Pluss kaks täiendavat Putuka hoidmise nädalavahetust Nutifoni eest, kusjuures, ma ei kavatse selle võla katteks arvestada jõuluaegset vanaemakülastust. Need täiendavad nädalavahetused on mulle õppimise jaoks ette nähtud. Tarbeks.

töö on töö on töö

Igasugune töö on töö.
Mõni töö on mõnes olukorras eluliselt rohkem vajalik kui mõni teine.
Ise pean ennast kunstnikuks, mis öeldakse olevat mitte amet või elukutse vaid diagnoos :D

Ma ei käi praegu võõrastes kodudes seinamaale tegemas, nagu varem, sest tasu, mida küsin, ehmatab kodukaunistajad tavaliselt ära. Ja nad võtavad mõne tudengi või kunagi lastekunstikoolis käinu, kes on nõus maalima seintele Lottesid ja Mikihiiri tuhande-paarituhande krooni eest. Masu aeg ju. Ilmselt teeksin ma asja odavamalt, kui oleksin täiesti töötu ja hädas, ent hetkel leian, et minu töö (mitte minu isik) väärib seda hinda, mida küsin.

Ent ma ei arva, et kunstnikke peaks kuidagi teisiti kohtlema, kui teisi spetsialiste. Töö hind võib olla erinev. Inimesed on ikka üheväärsed. "Džentelmen kohtleb kõiki inimesi ühtmoodi" Higgins kohtleb hertsoginnat samamoodi nagu köögitüdrukut ja kolonel kohtleb köögitüdrukut samamoodi nagu hertsoginnat. Vahetegemine, vat see on matslik. ("Minu veetlev leedi")

Olen varemgi väljendanud oma arvamust selle kohta, et kunstnik (ükskõik mis kitsamal alal) on inimene nagu iga teinegi, ja saab oma kohvitassi soovi korral ka ise kätte, nagu iga teinegi, et selle ameti pidajate müstifitseerimine on täiesti ülearune ja et näiteks hea raamatupidaja tekitab minus palju enam aukartust. Luuletaja, õpetaja, sibi, advokaat, lasteaiakasvataja, popplaulja. Mis vahet seal, kui tööd tehakse hoole ja armastusega, mitte lohakalt, ülejala, haltuuritsedes, pooleli jättes? Ma ei kavatse neist kellegi käru rataste ette viskuda... Palk sõltub jah erialast, aga mitte see, kuidas peaks inimesse suhtuma. On ameteid, mida ma ise ei valiks, aga mitte sellepärast, et need oleksid kuidagi halvemad, vaid sellepärast, et ma ei saaks neis hakkama. On ka ameteid, mille olemasolu või puudumine mind vähimalgi määral ei mõjuta(ks) aga kellelegi teisele on need vajalikud - nagu küünetehnikud, ilukirurgid, jne. Ma ei pea õigeks ainsagi ameti pühitsemist, samuti ei arva ma, et nn meestetööd koduses olus ja perekonna keskel oleksid kuidagi erilisemad või olulisemad kui nn naistetööd. Kui jutt juba selle peale läks...

Jah muidugi on mõttetuid ameteid, nagu ntks savisaare reisisaatjate amet, ent isegi seda tööd on võimalik teha hoole ja hingega, nagu ma näinud olen. Inimene, kes midagi sellist nii totras ametis suudab, on tõesti lugupidamist väärt. Inimesena.

Mis puutub inimese välimuse standartsuse ja palga suuruse vahelisse seosesse, siis tõesti, sotsioloogid on leidnud, et pikemad mehed ja saledamad naised saavad reeglina pisut rohkem palka kui ebastandartsemad suguõed-vennad. Ise arvan aga küll, et pigem johtub see inimese enesehinnangust, mis on oma välimusega mitte rahul oleval inimesel tõenäoliselt madalam, nii et inimene ei tihkagi oma töö eest õiget hinda nõuda.

Minu jaoks on ükskõik, kuidas näeb välja inimene, kes mingi vajaliku töö mulle ära teeb. Töö kvaliteet on oluline, samuti hind, mida ma olen võimeline maksma. Haridust tõendavatest paberitest on aga olulisem see, et ta asja tõesti oskaks.

Mis ei tähenda loomulikult seda, nagu ma haridust ei väärtustaks. Olen alati väärtustanud. Või mida ma teie arvates praegu ülikoolis teen? Või miks ma pingutasin nii väga Aabi kutsekasse saamise nimel... (muide, kutsekast saab ka hariduse, juhul kui te seda veel ei teadnud) Lihtsalt.. see ei ole ainus tähtis asi maailmas ja alati ei ole see ka piisav argument. Ehkki on tarvilik.
Mul lihtsalt puudub igasugune aukartus mõnede pühitsetuks peetavate ametite ees. Kusjuures ma ei eita subordinatsiooni. Kui mu boss näiteks ütleb, et tema otsustas, et muuseumi itivärk tuleb anda täiega suurfirma valitsemise alla, siis pole mul ju volitusi seda otsust vaidlustada. Küll on mul õigus talle öelda, et selline võtmete käest andmine minu meelest kahjustab muuseumi huve ning vähendab suveräänsust ja et minu meelest peaks meil oma arvutite adminnparoolid siiski endal teada olema. Minul on õigus seda öelda ja temal on õigus otsustada ja kogu lugu.
Ning vabandage, kui ikka õppejõud loengu käigus ütleb välja mõne vastuolulise väite, siis on mul täielik õigus sellele vastuolule tähelepanu juhtida (tõsi, mul pole õigust kaastudengite aega oluliselt raisata). Minu suurima isikliku lugupidamise pälviski esiteks Mari Karm, andragoogika õppejõud, kes võtab minu ja teiste tudengite vastu-, poolt- ja kõrvaleväiteid täie tõsidusega arvesse ja tituleerib neid muretu sõbralikkusega olulisteks mõteteks. Ja teiseks meie sotsioloogiaõppejõud Tarmo Strenze, kes ütles ühe mu ninatarga vastuväite peale (mida ma enam isegi eriti ei mäleta) loengu ajal: teil on täiesti õigus. Vat see on tõesti lugupidamist väärt, kui inimene ei karda oma positsioonide kõigutamist ega pretendeeri selle kõigutamise kaitseks viimase instantsi tõe ainuvaldamisele.
Aga professor ei ole lambist rohkem väärt kui ükskõik kes muu, ainuüksi seetõttu, et ta on professor. Kraad üksi ei tee inimest. On piisavalt ka neid õppejõude, keda saaks asendada roboti või hologrammiga ja midagi halvemaks ei muutuks; jne, jne, jne.
Töö on töö.
Inimene on inimene.

teisipäev, november 17, 2009

väsimus

Tappev ja kestev väsimus viimasel ajal.
Midagi teha ei jõua, tahaks ainult magada.
Loodan, et see on fluxi võtmise lõpetamise võõrutusnäht ja möödub varsti.
Aga ma mäletan küll, kuidas mu masendus ja ärevushood üldiselt tekkisid. Just sellise kurnatuse pinnal - millega kaasnes pidev ebaõigluse-, hüljatuse-, ja ebaõnnestumistetunne, pluss veel süütunne tegemata jäänud ja kuhjuvate asjade pärast, mis tekitas täiendava kurnatuse, mis muutus lõputuks nõiaringiks. Ma tõesti ei taha uuesti..

reede, november 13, 2009

hahaha

muljeid muuseumitöötajate maskiballilt jagatakse blogosfääriski

http://vanahipi.masendav.com/?p=510&cpage=1

http://joanamariblog.blogspot.com/2009/11/eile-oli-mardi-laupaev.html


http://loitsija.blogspot.com/2009/11/muuseumiaasta-maskiball.html

Aga mina ootan ikka veel pilte, mida tehti rohkelt ja väga paljude poolt, aga ei panda ega panda üles. Ja videolõike. No kaua võib!
Klõpsisin küll ise ka telefoniga pilte, aga noh... pimedas ja kehvakese kaameraga.

Maskid, mida me mr A-ga kandsime, olid loomulikult mu enda tehtud.

kolmapäev, november 11, 2009

bizi mann

kui elus on kõik hästi ja tegemist palju, siis ei ole aega kirjutada - ega tundu selleks põhjustki olema.
Tahaksin siiski käsitella sellist põnevat teemakest nagu sperma neelamine.

Mis teie arvate?

1. kas sperma neelamine on väkk või ok?
2. miks meestele on see allaneelamine nii oluline? mis vahet seal oleks, neelad alla või sülgad elegantselt ntks voodi all peituvasse topsikesse?
3. kui paljud nendest meestest, kes sperma neelamist nõuavad või soovivad, on ise omaenda spermat kasvõi maitsnud?
4. kui sperma neelamine on midagi, mida te ei tee põhimõtteliselt, siis kas teie vastuseis on moraalne, psühholoogiline või füsioloogiline? ja kuidas sellisel juhul jääb suhuvõtmisega üleüldse?
--------
ahjaa, vahepeal oli muuseumitöötajate maskiball, kus käisime mr A-ga, kes oskab meeldiva üllatusena väga hästi tantsida, tulemas on sess.

reede, november 06, 2009

Suitsetajatest/veider

Ma ei kannata suitsuhaisu ega enda juuresolekul või enda kodus suitsetamist. Ma olen küll suuteline seda mõnedel tingimustel välja kannatama - külas viibides, võõral territooriumil ei lähe ju omi reegleid kehtestama, kohvikus ntks on mul valida, kas ma istun seal või mitte - aga ma ei tolereeri seda seal, kus mul on õigus selle kohta midagi öelda, või kus mul, vabandage, ei ole võimalik hõlpsalt asukohta vahetada, kus minul ei ole valikut. Nagu näiteks bussis, mis sõidab.
Kusjuures jaa, ma olen ise ka paaril korral suitsu teinud. Õues, eemal kõigist, keda see hetkel häirida võib. Ammu.
Ok, see oli sissejuhatuseks.
Täpsemalt aga juhtus hiljuti pentsik lugu... Eile õhtul, lasteaiast tulles, pugesime trolli oodates Otiga bussiootepaviljoni varju. Esimesel hooga tahtsin paviljonist uuesti välja taganeda, sest seal istus üksühe kaisus puntras paarike, kellest meespool usinasti suitsu kimus (amelemise vastu pole mul midagi. Suitsetamist ma ei kannata). Järgmisel hetkel, tundes kuklas uuesti lõikavat tuult, astusin paviljoni tagasi ja teatasin järsult, et ärgu ta suitsetagu midagi. Mees oli vait, tüdruk aga tõstis pea ja selgitas, et nad eesti keelt ei oska. Hüüdsin siis: ne kurit! Ne kurit! mille peale paarike (vabandust, mees) aga ei reageerinud... Jah, tüdruk kobises midagi vastu, millest ma eriti aru ei saanud. Ütlesin uuesti, mõlemas keeles, et bussiootepaviljonis ei tohi suitsetada ja kuna jätkuvalt mingit soovitud reaktsiooni ei järgnenud, teatasin et hea küll ja õngitsesin telefoni... teate küll seda numbrit. 110.
Tüdruk (mitte mees) teatas omakorda, et a mne tože ja hakkas oma telefoni õngitsema. Mispeale mees, kes polnud ainsatki sõna öelnud, tõusis häbeliku irve saatel ja viis oma suitsu prügikasti. Asi lahendatud.
Ma olin küll selle aja peale juba suht närvis, mulle ei meeldi sellised jutuajamised, aga asi oli põhimõttelisel lahendatud.
Seisime Otiga tuule eest varjul, masseerisin oma värisevaid käsi ja mõtlesin lillekestest... ja linnukestest... ja lehmakestest aasal... kui tüdruk uuesti minu poole pöördus ja küsis, et kas kõik on korras. Jajah, korras muidugi.
Ja siis küsis tüdruk mu käest pastapliiatsit ja kirjutas poisi jaoks telefoninumbri (või midagi) kuskile tsheki peale ja siis läksid nad koos trolli peale ja mina jäin veel oma trolli ootama ja mõtlesin et mida pekki siin praegu toimus?
Mees ju suitsetas, miks tema mulle vastu ei vaielnud? Tüdruk ei suitsetanud.
Mõlemad nad olid täisealised, mees pealtnäha rohkem täisealine kui tüdruk, miks tüdruk pidas vajalikuks teda kaitsma tormata?
Mis toimus ä?
Mis meestel viga on?
Mina kaitsesin enda ja oma väga alaealise poja kopse, nina ja kõri, aga mis nagu täiskasvanud meestel viga on, et nad naistel endi eest dzotile viskuda lasevad? Mis, ah? (see suitsupaviljoni näide on vaid näide, olen sarnast nähtust ka palju elulisemates situatsioonides kohanud)

Ah, kusjuures ma tean, et kui mu lastest olnuks minu juures tol hetkel Aap, siis tema oleks mulle pahaselt öelnud, et las nad olla, mis sa õiendad. Piiiiiiinlik on.
Oi, bljääd.

Ps-ps-psühholoogist/ Isiklik kogemus

Selgituseks kommentaari nr 10 juurde:
Psühholoogiga peab esiteks ilgelt vedama. Kõik psühholoogid ei sobi igaühele, jne.
Teiseks peab psühholoogi juurde sattuma õigel hetkel, kui inimene on ise valmis oma probleeme lahti lahkama, sestet psühholoogiline abi ei pruugi sugugi seisneda vaid selles, et su jaoks tehakse probleemid kergemaks, lihtsamaks ja lõbusamaks. Seda viimast suudavad teha tabletid. Psühholoogi funktsioon see ei ole. Vist, ma arvan, sest isiklik kogemus on nendel, kes vastavat abi tarvitanud, erinev, ja ka ettekujutus asjast neil, kes ei ole tarvitanud, väga erinev. Probleemid on ka erinevad.
Aga - ilma analoogita ma tõesti siinkohal läbi ei saa - hambavalu on täiesti võimalik tablaka abiga pikka aega maha suruda ja kui veab, siis elab inimene suht rahulikult selle hetkeni, mil hambanärv surebki põletiku tõttu oma loomulikku surma... ent vist igaüks siin on nõus, et valuvaigisti tegelikult ei ravi haiget hammast.
Hambaarstil käimine omakorda teeb tõsist valu. Noradrenaliinisüst on trauma, minul igatahes valutab süstekoht veel paar päeva tagantjärele, hamba väljatõmbamine ka süsti all teeb valu, lõualuu valutab pärast tõmbamist nädal tagantjärgi... hamba puurimine ilma süstita teeb valu, a kusjuures mina olen ka ise mõnel puhul just seda eelistama hakanud, sest süstekoht valutab ikka tõsiselt nõmedalt kaua tagantjärele. Miks siis käiakse hambaarstil? Kellel sest parem saab? On vaja vä?
On küll vaja, nagu välja tuleb, kui ei lähe, siis võib sitem saada. Aga vanasti polnud valuvaigisteid... polnud puure. Hambahaigused siiski eksisteerisid. Elati ka nii. Või surdi veremürgituste kätte. Ja lasti hambaid ILMA tuimestuseta välja tõmmata, kui väga vaja.
Nõnna. Psühholoogilised probleemid tunduvad veidi olevat nagu mingi moehaigus. Ma olen siiski veendunud, et need eksisteerisid sarnaselt hambahaigustega ka juba ammu, lihtsalt, nende ravimiseks ei olnud vahendeid. V.a. vangla, tuleriit, külahullu roll, usuhullused.
Aga sarnaselt hambaraviga ei saa psühholoogiline ravi ka alati valutult toimida. Mõnikord on vaja sügaval hinges surkida, et näha, kus see põletikukolle või võõrkeha - sõnaga, probleem, õige asub. Selline surkimine on omakorda trauma... hea psühholoog oskab näha, kuidas minimaalse traumaga saada maksimaalne kasu. Ja millal on surkimine patsiendile liiast, millal ta ei ole võimeline sellist valu taluma. Surkimine saab sündida siis, kui patsient on selleks piisavalt tugev, aga ka piisavalt tugevale ei pruugi see olla midagi sellist, mis olukorda KOHE leevendab ja enesetunde heaks teeb. Teinekord peab enne minema halvemaks selleks, et pärast läheks paremaks.
Hingele on omane vanade hingehaavade ümber kapsleid kasvatada. Nn musti auke tekitada. Mõnikord ongi targem need kapslid rahule jätta, mina leian, et minul isiklikult tasub neid surkida küll. Sest minu kapslid on üsna õhukesed ja kollid murravad nendest aegajalt ootamatult välja, et mulle uusi probleeme tekitada. Vaatame siis oma kollidele silma ja saame tuttavaks - aga ega see kerge ole.
Ja isiklik kogemus on siiski midagi enamat kui ilusad/hirmsad teooriad. Mina oma psühholoogi usaldan. Lihtsalt põhjusel - samamoodi nagu minu hambaarst, ei pea ta vajalikuks ennast Ülimaks Eksperdiks kuulutada, vaid seletab ilusti ära, mida ta parajasti teeb.
Tegelikult väidab ta muidugi et suurema osa tööst pean ma ise ära tegema, samas kui hambaarstid paluvad inimestel oma hambaid kodus mitte ise parandada, aga point ongi just see... et mulle jäetakse kontroll.

teisipäev, november 03, 2009

Gerontide armuelust vol2

Jäi mainimata, et sel nädalavahetusel palus A minult pidulikult mu jalga ja torkas sinna valgete kivikestega kihlavarvuse.

Mu töntsakate varvastega jalake särab nüüd villase soki sees nagu pühademuna. :)

Naljakas jah, aga ma pole elus varem varvust kandnud. Miskipärast.

Ja minu poolt sai see mees kihlapanni. Vägagi sümboolse. Panniga, ikka panniga...

Ilmselgelt kujuneb sellest pikk kihlus. Olude sunnil. Aga kuhu vanainimesel kiiret? :D

(Muide, kui juhtub kõige halvem ja kihlus peaks mingil põhjusel katkema, kas me siis peame vastastikku panni ning varvuse tagastama? Jah... kui ühel halval päeval süngeilmeline saadik mulle koguka kandilise mulliümbriku ulatab, tean ma ilmselt kohe, et jälle on läinud nii, nagu alati. Kuigi tahtsime kõige paremat.)

Bling-bling.
Kui selle peale mõtleme, mis me siis õige ütleme?
Ameerika, ameerika, ameerika, ameerika.

Johansonid.

laupäev, oktoober 31, 2009

juhhuu

Aivar vahetas mu läpakal mälud ära. Õigemini, ühe vahetas ise, teise vahetasin tema näpunäidete järgi mina. Mu vana juustuke lippab nüüd uue värskuse ja kiirusega.

Aga 2 giga on ka maksimum, mida selle sisse suruda saab.

Enne minu Tartusse sõitmist palus Aap, et ma talle triibud pähe värviksin. Ühe punase, teise blondi. Nagu maasikajäätis :D
Ülejäänud punase värvi määrisin endale pähe.

Ott hakkab vantsimisest välja kasvama, ilmselt suuresti tänu sellele, et ma ei tassi teda enam kukil vaid sunnin jala käima.
Ka on rääkimine kenasti selgemaks muutunud ja enam ei vaidle ta vastu, kui mõne sõna hääldust parandada. Oti pildid on aga viimasel ajal kuidagi... sünged. Värvikad, samas.[...]
Kudzu ennustas meile eile õhtul Taro-kaartidega. Mind kummitas pidevalt Mündi Rüütel ja erinevalt teistest kohalviibijatest ennustasid kaardid mulle järjekindlalt viletsust, vaesust ja põlgtust, ainukesteks helgeteks momentideks minu enda lootused tuleviku suhtes ja armastus. Ohheldeke, nii sitta seisu hakka või uskuma.
--------
hilisõhtul:
minu koju jõudes oli ka minu toal uks juba ees. Poolmärg makrofleks moodustas piida ja seina vahele nilbeid punguvaid skulptuurikesi, nagu tal ikka kombeks, pragu sellesama piida ja seina vahel oli kõnekalt viltune, alt kitsam, ülevalt laiem. Viltune pole sealjuures muidugi mitte uks piitadega vaid ikka sein. See, kes siin majas ennem elas... Ma ei tea, kas ta lükkas kipsplaadid ise uneajast seina või palkas mõne joobnud krokodilli, ammugi ei tea ma miks, oh, miks, lõhkus ta maha kahe toa vahelise originaalseina ja asendas selle, loe ja kirjuta, kaheainsama kipsplaadi ja nende vahelise karkassiga. Ma võiksin enda ja Aabi toa vahele kööginoaga akna lõigata, kui vaid tahaksin. Porno.
Tanel saab uksepaigalduse eest veel 500 elatisevõlast maha (seega jääb septembri elatisest 200 võlga ja terve oktoobri võlg kuniks rahaasjad lahenevad.) ja Aap saab kodust töökasvatust hiljem lõppviimistlust tehes. Pahteldada ja lihvida, pahteldada ja lihvida. :) Mõnna.
Nüüd tuleb midagi veel peldiku jaoks välja mõelda, sest ka selle asutuse ees on lagunev voldikuks. Keeruline - peldiku ukseauk asub korteriuksel täiega seljas. Esmapilgul ei näi sinna midagi peale voldiku lihtsalt mahtuvat. See aga ei pea lihtsalt vastu.
Kapiuks? Metallruloo? Kahepoolne uks mahuks kitsale alale liikuma küll.

esmaspäev, oktoober 26, 2009

identiteet kujuneb sotsiaalsetes interaktsioonides

Identiteet ei ole ühene asi. Identiteet koosneb erinevatest kihtidest, identiteedi kihte võidakse valida nii lähemalt kui kaugemalt, luua neid nii vastandudes kui samastudes kellegagi-millegagi, identiteedi alla kuulub nii välimus, elustiil kui maailmavaade. Ja veel ühte-koma-teist.

Mõni inimene valib identiteedi välisteks signaalideks näiteks keelelise vastandumise enamusega ja samastumise vähemusega, mõni vastupidi, mõni valib rassismi, mõni valib himbo-bimbostiili, mis vaid esmapilgul näib olevat täiuslik kohandumine - ka peavool kujutab endast ju siiski vastandumist, näiteks vastandumist alternatiividele - ega ma ei ole mõni selline.

Päris tihti neelatakse esialgu vastandumise läbi tekkinud subkultuurid ja alternatsioonid peavoolutarbijate poolt alla ja seeditakse ära.

Võtkem kasvõi Viljandi folk, mis kunagi oli rahumeelsete vastandujate intiimne üritus ja millest nüüd on saanud... mis? Nii rohkearvuline publik ei kvalifitseeru enam alternatiivseks sub-folk-kultuuriks, see on juba peavool.

Muuseas pole mingit kohustust alternatsioonide kasutamisest vanemaks saades loobuda. Naised meie eas... Vanem põlvkond. :D

Kui ntks Kaaren peab vajalikuks kasutada iseäralikku kirjastiili, mis ilmselt on valitud nii samastumise (võru) kui ka vastandumise (suur-eesti) läbi, võib ta seda teha 34aastasena täpselt samamoodi nagu 14aastasena ja 64aastasena ja 94aastasena. Ma saan aru, et sellel on Kaarna (ja mitte ainult tema) jaoks sügav kultuuriline tähendus. Samuti tean ma täiesti täpselt, et Kaaren ei kirjuta nõndamoodi mitte sellepärast, et ta teisiti ei oska, vaid see on lihtsalt tema teadlik ja hästi läbimõeldud valik. (vat oskamatus kirjutada ja tahtmatus seda endale tunnistada ning parandada, st tahtlik lollus, ajaks mind küll tõsiselt närvi - nagu perekoolis. Aga blogi ma sellisel puhul lihtsalt ei loekski.)

Aabi soengust - meeldigu see kellelegi või mitte, aga teismeline võib erinevate identideedisignaalidega katsetada ka siis, kui see talle midagi sama sügavat, kui algsetele viljelejatele, ei tähenda - või siis tähendab hoopis midagi muud; see on ilmsüütu. Minu poolest võib Aap käia riides kuidas tahab, kanda kasvõi pipipatse ja maalida ennast pealaest jalataldadeni sinisetriibuliseks, peaasi et ta õpib, ei narkotsi, on õiglane, ei tee väiksematele liiga ega ohverda surnuaial karvaseid loomakesi noh... Baalile, ütleme. Ja peseb ennast ning hilpe, millega õnneks enam eriti probleeme ei ole, ja kasib enda järelt. Ülikonnastatud ülbar, kelle sokke teised maast korjama peavad, ei oleks kohe kindlasti mitte parem variant.
Jah ja kui ta loobuks oma praegusest kergelt rassistlikust hoiakust.

Ahjaa. Tihti on just teismelised üsna jõledad vanuseshovinistid, nii näiteks laitis Aap maha minu soovi kanda miniseelikut, liibuvat kleiti, kiilaspead ja... ja veel midagi. Ehmm... mulle isiklikult tundub, et mustvalge maailmapilt on tõemeeli midagi sellist, mis peale ütleme 24ndat eluaastat ei ole enam päriselt eakohane. Praegu võin ma sellesse veel leebelt suhtuda. Ja ignoreerida.

Identideedil on sügavamaid ja ohtlikumaid kihte kui kirjakeel, soeng ja riietus. Kui inimesele mõni tema identiteedi välimine kiht väga armsaks saab, siis ei kohusta ka vanus teda sellest loobuma.

Sisemiste kihtidega on aga selline lugu, et... neh. Mina avastasin hiljuti, et naine minu eas võiks juba küll loobuda sellest identiteedi detailist, et "mina olen see, keda (niikuinii) mitte keegi ei taha, kes mitte kuskile ei kõlba", mis on mind saatnud pea kogu elu. Ja pannud ridamisi valesid valikuid tegema. Selline ID kiht on otseselt kahjulik ja sellest tasub loobuda küll.

Aga ma leian, et mul on kuni surmani näiteks õigus soovi korral oma pea kiilaks ajada (kui minu enda poolt seatud tingimused on täidetud) ja ma olen nõus seda õigust mitte rakendama ainult siis, kui ma saan midagi sama olulist vastu ;) Ja kui ma selleks võimaluse leian, siis lasen endale 50ndaks sünnariks (võib ka varem) kannika peale tattoo teha. :) Või siis nende armide peale, mis mu vasakul käsivarrel laiutavad. Loogelise sabaga roti. Tähendagu see teiste jaoks mida tahes - mina ise tean, mida see minu jaoks tähendab. :)

Eh, mulle meenub kuidas isa mu kallal torises, kui ma rohkem kui kümmekond aastat tagasi pea järjekordselt kiilaks ajasin: ise oled lapse ema... mida sa oma välimusega teed. Temal oli õigus toriseda ja minul oli õigus oma pead kiilastada.

Praegu on ta kahjuks invaliid, kes ei suuda suurt midagi öelda ja ma pean ütlema, et ma kasvataks endale pepuni patsi ja pletiks seda igal hommikul korrektseks palmikuks või krunniks, kui ma AINULT saaksin selle endise isa tagasi, kui isa saaks äkki imekombel terveks, vms. Aga selliseid imesid ei juhtu, kahjuks.

Lõpetuseks:
Kõiki asju ei pea alati lõpuni välja ütlema ja päris kõike päris lõpuni ma praegu ei ütlegi. Võimalik, et ka seesama siinne postitus ei lahenda vastuolusid vaid ajab need hoopis hullemaks, aga täiesti vait olla ma enam ei suutnud, sest üks minu identiteedi oluline süvakiht on just see: "mina olen naine, kes asjast räägib (kes eelistab asjast rääkida), mitte ei peida pead liiva alla"

Aivar, ma armastan Sind, Sa vana toriseja. Muuseas, need ülemised pildid on tehtud Sinu kaameraga, töödelnud ma neid ilmselt ei ole. Kuigi oleks võinud vist küll. :) Hea kaamera.
Alumine pilt on tehtud kunagi ammu (vist 1998) Kaarna poolt.

reede, oktoober 23, 2009

Kurnavad unenäod

Olen ilmselt terve selle nädala poolhaigena tööl käinud, viilimiseks võimalust eriti polnud, täna hommikul andsin alla ja teatasin tööle et ei tule, tehke ise minu eest need joonistamistunnid, sry.

Vajusin uuesti magama ja nägin unes, et elan mingis väikeasulas paneelmajas viimasel korrusel, suures aga ühetoalises (avatud köögiga) korteris. Korter oli suhteliselt lage ja tühi, seal oli kaks halastamatult suurt akent, olin seal koos Otiga kahekesi ja tundsin muserdavat üksindusvalu, tuiasin mööda korterit ringi ja tahtsin ära minna - miskipärast ei saanud - Aivarile helistada - ei suutnud -  kutsuda ta enda juurde(teisest linnast) - võtsin juba telefonitoru, aga siis mõtlesin ahastades kõikvõimalikele olmelistele takistustele ja panin toru jälle ära... painav masendus ning üksindusvalu sundisid mind rabedale tegutsemisele, kord mingeid hilpe kokku korjama, kord ennast ümber riietama, kord jälle kõike sinnapaika jätta. Unenäo Ott istus madratsil sassis teki sees keras ja vaatas mind kurva taipamatusega. Viimaks pöördusingi tema poole, ütlesin, et ilm on nii ilus, lähme parem õue jalutama, endal alateadvuses tuikamas plaan või idee alge, et.. noh... õue, siis rongi peale ja... nii edasi... kui ma julgen..

Selle peatu sahmimise käigus hakkasin üha tungivamalt tundma, et kusagilt seina või õigemini lae vahelt puhub mulle külma tuult kuklasse, puhus järjest intensiivsemalt, see sundis mind sebimisi katkestama, peatuma ja üles vaatama; selgus, et minu pea kohal lae sees oli väike, poole peopesa suurune ruudukujuline aknake, sealt tuli valgust ja aknakese lengide vahelt ka tuulekest... osutus, et minu pea kohal asuv lagi on heal juhul paari sentimeetri paksune. 

ärkasin üles.

Totter lugu on see, et kuigi sarnased emotsioonid on mulle enam kui tuttavad varasemast, ei lävi ma nendega enam viimasel ajal, olen ülekoormatud, hõivatud, enesega rahul ja toimetulev üksikema, kes ei soovi oma elu praegu rohkem muuta, kui et üks teatav meesisik elaks minuga samas linnas... või mina temaga. Aga muidu võiks ju kõik samaks jääda. Miks ma siis unes niisugust üksindust tundsin? Ammuunustatud ängi. Okei, aastatagust. Millest ma tablettide abiga välja sain. 

Võibelt selles ongi asi, et ma oma fluoxetiini enam ei võta. Mingi vist pool kuud vähemalt.  Aga. Aga. 

Ma ei taha uuesti rohtu võtma hakata.  Äkki see oli ikka ajutine tagasilöök. No unenägu noh, ega see ei ole ju päris. Mh, ah?

teisipäev, oktoober 20, 2009

Lemmikud

Olen teenimatult unarule jätnud oma neljajalgsete perekonnaliikmete eluolu kirjeldamise.
Kõigepealt, kass - see Aabi uus kass nimega Triibu - muudkui kasvab.
Pisikesest traatsabalisest tupsust on saanud sire kassineiu, kes aga kahjuks endiselt harrastab lapsikuid vempe... ehh, puberteet.
Kass ilmutab endiselt huvi roti vastu, vahepeal otsustas talle ka kutsumata külla minna... nagu näha, Täpi ei ole just vaimustatud, aga ei põlga külalist siiski ka ära:
Kass on otsustanud minu ja Aabi tehtud remondi igaks juhuks üle teha, algust on ta teinud meie pool paigaldatud tapeedi ülikriitilise mahakraapimisega. Raske töö tagajärjel satub Triibu tihti nn märja pesu olekusse.
Pesurestil puhates leiab kass meelelahutust samas kõrval asuva rotipuuri vaatlemisest. Täpi ei ole ka kade mutt, tuleb ikka võre äärde suhtlema.
Mõnikord laseme neil ka ilma puurivõreta koos... "mängida"


Aga kuna Täpi ja Triibu omavaheline vaba suhtlus on moraalijüngrite poolt oluliselt takistatud, peab kass ennast regulaarselt lohutama veidi kättesaadavama lemmiku kallal nilbitsemisega:

esmaspäev, oktoober 19, 2009

Hääl on jätkuvalt ära

Lootsin küll, et pärast valimisi saan tagasi.
Illuminaadid, rsk.

Minust tuleb nii kohutav kähisev piiks välja, et...
kooliõed ütlevad et see on malbe hääleke 8-O
Häält tõstes saan pesuehtsa nõiamoorikrigina kätte.

Kõik on ehtne










võin ma vastata Soli küsimusele, ega Aabi saadetud pilt olnud emme kiusamiseks leiutatud fotomontaaz.


Jõudsin koju, mr. A fotokas kaasas ja tegin ise mõned dokumentaalsed tõendid. Tõsi, kuna mul oli raskusi valge balansi paikasaamisega, pidin neid pilte hiljem fotosoppama. Kui juba, siis juba - Aabi näolt pisvinne maha shopates (krt, see laps peaks oma toitumisega midagi ette võtma) märkasin hämminguga, et pikast kasvust ja järjest pikemaks venivast näost hoolimata on ta ikka veel beibifeiss...
Kmoon.



Ahjaa, Aabist õiges rakursis pildi saamiseks pidin pingi peale ronima;
põrandal seistes näen ma oma vanemat last umbes
<--- sellisena.

Kasvata siis siukest.
/ohkab/
dumat nada, ne prõgat.
Teismelistel on vist mingi salaprotokoll, mille kohaselt tuleb fotoaparaadi nähtavale ilmudes kohe kõik naeratused likvideerida ja suunurgad allapoole lõuga krookida. Mida süngem ilme, seda kuulim.

pühapäev, oktoober 18, 2009

On kõiges süüdi Darwin, Charles

Elu sundis kohanemisvõimeliseks.

Valu sundis ravivõimlemiseks

Leidma aega, aeg aga sundis, 

Aeg mind sundis muutuma.

Üks kord inimene sündis.

Surm kord sunnib leppima.

(Kukele see tühi mula,

Musi, lähme keppima)

laupäev, oktoober 17, 2009

mida lapsed teevad


siis, kui ema kodus ei ole?
Kas te ikka tahate seda teada?

Hea, kui ta vähemalt saadab sõnumpildi kommentaariga: minu uus sonks :)

Et ema viisakalt ette hoiatada.

:D

Hambavaluralli kauge kaja

/väljavabandavalt/
Kuna eelmine sess möödus peamiselt vaheldumisi hambavalu- ja tuimestiuimas, peaks olema mõistetav, miks ma nüüd järjest avastan, et ohhoo, meile anti eelmisel korral kirjalikke töid, mida ma ei olegi veel esitanud, jebedi-jee.
Seekord panin asjad kirja. Teeme tagantjärgi ära.
Lisaks tegemata koolitöödele on/oleks mul vaja tegeleda paari ebameeldiva asjaga, aga hästi ei taha. Süda hakkab valutama, kui mõtlen, et hakkan... ja enesealalhoiuinstinkt hakkab närima, kui ma selle hakkamise rõõmsalt kõrvale jätan. Aga - kui ma olen natuke bitš praegu, ehk ma siis ei pea olema palju bitš hiljem ja ning, Tanel - sa ise tegid mulle kunagi etteheite, et ma kaldun "alguses lubama" ja "hiljem pahandama";
no ma siis katsun seda viga nüüd vältida. Ei luba.
Jutt käib elatisest. Seda on nüüd 750.- võlgu septembrist ja 2175.- oktoobrist. Ma ei luba seda võlga unustada, pea meeles.Teiseks Nutifon - selle eest oled sa mulle täiendavaid lapsehoidmisi võlgu, mille toimumise aegu pole me ikka veel paberile saanud. See ei meeldi mulle.
Ühesõnaga, ma koostan kogu jama kohta ametliku kirja, kui ma ükskord oma bitšluse taseme piisavalt kõrgele suudan ajada. Ja saadan ära ka.
Koopia lastekaitseametnikule.
Ja arvesta, et see on leebe variant. Kuri variant, mis sulle oluliselt rohkem maksma läheks, aga minule elatise laekumise palju kindlamalt tagaks, oleks kohtutäitur. Ma ei taha kuri olla, aga kui sa mind selleks sunnid... /kehitab õlgu/
Igal juhul olen ma mitmesugustele kompromissettepanekutele jätkuvalt avatud (kui need esitatakse õigel ajal) ja jätkuvalt olen ma valmis septembri elatise võlastki veel 500 maha arvama, kui Tanel mulle selle eest teisegi ukse paigaldab (ehkki see oleks juba kenakesti üle makstud, nagu viimased turu-uuringud selgitasid, aga noh, mis teha, selline hinnakiri meil tekkis). Aga lõputult ma oodata ei kavatse.