neljapäev, jaanuar 28, 2016

Niisama




Viidiku juures eelmisel nädalavahetusel oli selline ilm:




Kütma pidi muidugi kogu aeg, seda tegi peamiselt Viidik ise. Pühapäeval läks veidi soojemaks, nii miinus kaheksa peale. Oleks võinud jäädagi. 

Esmaspäevast hakkas sulama ja praeguseks on tõeline porno. Libe, märg, pime.


esmaspäev, jaanuar 18, 2016

Inimesed surevad

viimasel ajal on palju surmateateid. Vanasti, mäletan, väideti, et kõige rohkem sureb inimesi lehtede langemise ja lume lagunemise aegu, nüüd on graafik pisut nihkes. 

Loen tööasjus (meil tuleb surmanäitus) Argo Moori "Dialoogi surmaga" ja vaidlen mõttes. Hea on vaielda hästi kirjutatud tekstiga. Küsitava paikapidavusega on minu meelest väide "Inimese üks suurematest hirmudest on surra üksi ja võõras kohas". Mulle tundub, et seltskonnas suremise peamiseks vooruseks on võimalus saada abi - võimalus surma veel pisut edasi lükata, või äärmisel juhul võimalus suremise faktilt tähelepanu kõrvale juhtida ja surra nö muuseas, ise selle protseduuri raskusi märkamata. Reaalselt - kui oleks raudpoltkindlalt teada, et niikuinii ma kohe suren; ja kui valusid ei oleks, siis mina vist eelistaksingi surra privaatselt. Mugavustega, muidugi. 
Küsisin Viidiku käest järele, ja tema leidis ka, et probleemi pole selle üksi suremisega. "Küll ükskord leitakse. Hullem oleks vigaseks jääda". 

Muidugi ei tähenda see, et ma eelistaksin üksinda ja võõras kohas langeda mõne trauma, haigushoo või rünnaku ohvriks ja ilma abita jääda. Sellises olukorras on seltskond - ja abi võimalikkus - täiesti nõutav. 

Samas meeldib mulle tohutult mõte, et individualismi kasv e. upsakus on toonud kaasa maagilise väe kahanemise (šamaanide hulgas) - loogiliselt võttes individualistlik inimene isegi ei vaja maagiat. Õigemini, individualistlik inimene ei vaja maage vaid tahab ise maagiat omada, vallata, seejuures seda dedemoniseerides ja ratsionaliseerides, õpetajast mööda minnes, prometheuslikult tuld varastades aga mitte teiste vaid enda jaoks. Ent maagia on olemuslikult suhe inimese ja looduse, inimese ja vahendaja vahel, mitte sõltumatu väärtus.

pühapäev, jaanuar 17, 2016

Rikkad verd ei köhi

Minu uus termomeeter näitab praegu 15 kraadi sooja toas.
Leidsin sellise kinnisvarakuulutuse...
Pole ilus teiste inimeste kodu üle ilkuda, aga samas, kas see on üldse kodu?  Kes tahaks muuseumis elada? 
Päris odav ka teine.
Hea küll, viinamarjad on hapud. 

Ostsin lõpuks uue toatermomeetri (vana piiritusetermomeeter kukkus maha ja põrus skaalalt lahti) Muidu küta siin nagu mingi ebateadlik, turjanaha tunde järgi. Uus seadeldis on nunnu pisike elektrooniline ja mõõdab ka õhuniiskust. Nüüd oleks vaja välja kuugeldada, mis see optimaalne niiskuseprotsent peaks olema õige. 
Kusjuures mu turjanahk hindas olukorda isegi optimistlikumalt, kui vaja - arvasin, et ehk on 16-17 kraadi, oli 15. Niiskust 28%

Hea, et uus ports kütet sai tellitud ja ära toodud. Saepurubrikett, ma enam muud ei tarvita. Ladustama peab keldris. Ladumisel olid seekord abiks õde oma pagasikäruga ja Putukas. Eelmisel korral vuhkisin ma jala ja üksi kõik 100 kümnekilost kotti mööda keldritreppi ja koridori  oma boksi kohale.
"Ega keegi sulle selle eest kaalikast auraha küll ei anna," täheldas õde elutargalt. 

Kassi sabaalune

Kui inimene pühapäeva hommikul kell 12 millestki sellisest kirjutab, siis sel inimesel on ilmselgelt liiga palju vaba aega*. 
Aga olgu.
Blondie on tänavalt üles korjatud kass, olen vist rääkinud. Tuli ise meie akna taha sõbrustama, kui tuppa lasime, läks kõigepealt lauale unustatud kaerahelbeputru (!) sööma. Kassiabi aitas mind tema arstliku kontrolli arvetega alguses, kui ma veel ei teadnud, et ta jääbki meile elama. Käisime erinevates kohtades ja üks visiit viis meid taha Õismäele, kus meid võttis vastu noor, kena, prillidega meesarst (ma ei mäleta, mis protseduure seal tehti). Muuhulgas uuris Blondi sabaalust, kus tolknevad mustad kärnad (mis valge karva taustal hästi silma hakkasid) mulle muret tegid. 
Need on ummistunud pärakupaunad, selgitas velsker sõbralikult, nii noorelt ei peaks need veel nii hullud olema; ja masseeris kahe sõrmega sabaalust, kuni tänavalt päästetud lumivalge kass purskas haisva musta löga otse tema kenasse näkku ning prilliklaasidesse. (Päriselt nagu loomaarstidel mingeid spets näokaitseid ei ole sellisteks puhkudeks?)
Hiljem on Blondi nende paunade sisu väljastanud mõnel stressihetkel - kui väikese tüdruku väike koeranäss üritas temaga liiga intensiivselt sõprust sobitada, põgenes ta puuriida otsa, ajas ennast kaks korda suuremaks ja hiljem jättis süllevõtmisel minu käisele musti haisvaid plekke. 
Nüüd on tal jälle sabaalusega jama**, kärnad tolknevad ja paistetus on silmaga näha. Ainult et minul ei õnnestu seda masseerida. Kass rabeleb, küünistab, põgeneb, ja kui vaja, siis hammustab pöidlasse, ükskõik kui õrnalt ja kindlalt ma teda ka hoiaksin. Mäletan hästi, et loomaarsti juures seisis ta lihtsalt läbivaatuslaua peal. 
Ilmselt alustatakse loomaarstiõpinguid manamissõnade kursusega ja enne kellelegi elusat looma ei näidata, kui Vingardium Leviosa pole täiuslikult selge. Minul ei ole.
Niisiis. Mul oleks vaja mõnda stressitekitavat klähvivat koeranässi korraks laenata. Tallinnas. Lühiajaliselt.
------------------
*Ongi. Putukas on isa juures ja üllatuslikult ei ole mul ühtki kiireloomulist haltuurat ka pooleli. Mul on isegi aega lugeda. Kuidas see nii juhtus? 
** Söögiks saab ta ainult loomapoest ostetud kuivtoitu, viimasel ajal isegi ainult teraviljavaba.
------------------
Avalikest jamadest ka - mulle Kender absoluutselt ei meeldi. Mulle ei meeldi see, mida ta kirjutab, ei meeldi tema jõmmivälimus ja ei meeldi "mina olen metsjeesus, kes on tulnud teid tõega lunastama" hoiak. Jumalakompleksides inimese pole mulle kunagi, mitte iialgi meeldinud. Lisaks kahtlustan ma, et selle "kitse panemise", mida ta praegu ajakirjanduses taga kirub, on ta hoopis ise tellinud, sest olgem ausad, Kenderit loetakse tänu skandaalile praegu ju oluliselt rohkem, kui enne. Kohtuprotsess on Kenderile suure teene osutanud. Jõmmi uuesti püünele upitanud. Isetehtud märtrikroon.

Aga kirjandus on siiski vaid kirjandus, isegi kui see on halb kirjandus. Ainuke kirjandus, mida iial tohiks ära keelata, oleks see, mis otseselt kellegi nime- ja nägupidi halvas kontekstis rahva ette veaks - ning ses mõttes on "Musta pori näkku" palju hullem raamat. Või kedagi konkreetselt laimaks. Näiteid on küllaga.

Andke olla, teate. 

esmaspäev, jaanuar 11, 2016

Meie Heli

on tõsine tegija. Koorijuht, ma räägin. Igatahes tegi ta juba ammu valmis väga nunnu lastemuusikali (nii viisi kui värsid) raamatu "Momo ja ajavargad"* põhjal, mis praegu, Dumas-likult 20 a hiljem, lavastamisele tuleb. Seda me nüüd harjutamegi. 
Kummitavad need laulud. Nädalavahetusel oli koorilaager, nüüd kurk valutab ja aitäh kallitele koorikaaslastele, et rääkisite mulle nendest müstilistest sõlmedest, mis võivad lauljatele häälepaelte peale tekkida. Igatahes tulen mina koorilaagrist koju ja laulan kassile: "Südameta mees oled, seda ma ei talu/ Kui ma ükskord ära lähen, siis ehk saad kord aru" mis peale kass teeb kraapimislaua juures paar kõhklevat sirutusliigutust ja vaatab siis igaks juhuks süüdlasliku ilmega maha.
Ja täna kummitab "...oli üks pisike kerjuslaps"

Blogimaailm natuke virvendab miskil raamatuturunduse teemal, kusjuures jutuks on ka eraamatud ja äpid. Mina tean nelja äppi - kole ja kohmakas ja nüüdseks avalikkuse silme eest veidi ära peidetud Digiraamat, Elisa raamatuäpp, kuutasuline ja päris kenakese varustutatusega, Rahvaraamatu äpp, kus e-raamatuid saab osta tükikaupa, ent tüki hind on suurem kui Elisa kuutasu ning midagi erilisemat sealt ei leia; ning lõpuks uus turuletulija Fabula, päris väikese valikuga esialgu.
Kuna keegi mulle selle tegevuse eest miskit nänni ei ole pakkunud, siis mina neid äppe siin rohkem ei arvusta, huvitav oleks aga teada, kas midagi veel leidub.
---------------
*Väga aktuaalne teema tänapäeval

esmaspäev, jaanuar 04, 2016

Õu.

Head uut aastat, muide. 
Minu aastavahetus möödus laenuks saadud laste põetamise ja lõpuks ise põdemise tähe all. Vastik gripilaadne asi.
Viidik tegi kõik söögid külalistele ise, torises vastavalt ja võttis siis minu asemel oma toru ka topelt täis, kuna mulle endale ei läinud peojoogid eriti sisse. Tänu sellele lubas ta endast (oma telefoniga, sellel on kõige parem kaamera) teha ja Instagrami (tema oma kontole, sest tema oma telefon ju) üles laadida pildi, mille kohta ta järgmisel päeval raskelt ohkas: "No issand jummal, kas oli seda nüüd vaja?"
Olgu õnnelik, et ma ta laulmist ei filminud, kuigi ka seda ta tol hetkel põhimõtteliselt lubas... 

Kuna ma olin nii haige, nii haige, et muud teha ei suutnud, neelasin lihtsalt Elisa äpist Strugatskeid ja ühe kriminulli. 

Üks tüdrukutest, mu enda sugulane, oli "minuga juhtub alati midagi" tüüpi. Õnneks ta maal ja minu vastutusel olles ühtegi luud ei murdnud. Armus aga ära küll ja pärast oli mul tükimat aega peamurdmist, kuidas teha varateismelisele viisakalt ja õrnalt selgeks, et tema tsättimine kena poisiga FB messengeris EI OLE selline asi, mida keskealine tädi tahaks või peaks lugema või kommenteerima ja et järelikult ei maksa tädikest selle nõudmisega ka kiusata. Eriti kuna ainukesed asjad, mida ma talle üldse öelda saaksin, oleks umbes nagu... "see läheb üle (ära muretse)". Mis pole kindlasti asi, mida üldse keegi oma värskeltküpsetatud tunnete kohta kuulda tahaks. Pealegi pole ma hiromant. 

Jõudsin koju ja tegin Otsuse. Nüüd on mul elektriradiaator.  Varem ma nendesse ei uskunud. Enam muud üle ei jää.
Vaadake, talv on tulekul.