neljapäev, mai 26, 2005

Elust enesest

Läksin täna rahutu lapsega jalutama, et ehk värske õhk uimastab ta ära. Kasutan ikka kõhukotti, kuigi raamatukogus saaks ehk ka vankri kuhugi garderoobi jätta.
Mööda Falgi teed jalutasin, ligi seitse kilo väärtuslikku väikest elu rinnal rippumas, üsna juulitades sest õhk oli tibuvihmast värske ja mõnus.
Minust kihutas mööda üks sügavroosas jopes tüdruk, välimuse järgi maksimaalselt neliteist aastat vana, kui arvestada, kui kiiresti tänapäeva noored kasvavad, siis mitte rohkem kui kaksteist. Miks ma teda üldse vaatama jäin - tüdruk rippus mobiili küljes ja ahastas valjuhäälselt üle tänava: "Lastekodusse?! Miks!? Ole normaaaalne!!!! Ei pea panema lastekodusse kui on olemas vanavanemad!!! Ähh! Mida need sotsiaaltöötajad õige mõtlevad!" Jne. Ta kaugenes minust nii ruttu, et rohkem seda põnevat juttu ma ei kuulnud, ent kuni Falgi tee lõpuni kunagise varblasekohviku juures, püsis tal telefon kõrva ääres.
Tee peal lasid umbes samavanad poiskesed praginaga paukherneid. Tõpranäod. Õnneks titt üles ei ärganud.

kolmapäev, mai 25, 2005

Tähtis

Mis on minu elus tähtsad? Armastus, mehed ja lapsed. Kodu. Kunagi tahtsin saada suureks ja kuulsaks kunstnikuks, aga sinnapaika see jäi... ilmselt jagub mul annet napilt leivateenimiseks. Samusegi loomingulise väljundiga on kehvad lood.
Enda kiituseks võin öelda, et olen oma elumere laevukest enamasti siiski ise juhtinud. Mõnikord üksi, mõnikord on olnud natuke seltsi, viimased 11 aastat vähemalt üks reisija... isegi kui tahaksin rooli käest anda, ei õnnestu see mul. Mind pole reisijaks loodud.

Minu esimene

Minu esimene laps sündis tosinkond aastat tagasi, Tartus, kui peresünnitused alles hakkasid moodi minema.
Sünnitama läksin üksi, mu toonane mees, minust paaar aastat noorem, oli koolilõpuekskursioonil.Liiati ei jätkunud meil perepalati jaoks raha. Kaasa võtsin Kafka kogumiku, kuna mind oli hoiatatud, et esmasünnitus võib võtta mitu päeva ja see raamat oli mul pooleli. Nüüd, kogenumana, tean kui sobimatu lektüür see niisuguse tegevuse puhul on. Sobinuks Svejk või Durrelli asjadest midagi.
Minnes olid valud kergekesed ja hirmu polnud, läksin jala üle õitsvalt kevadise Toome – me elasime naistehaigla lähedal, Kastani tänaval. Olin seda maad korra juba kõndinud, paari päeva eest, sünnituse kirjapandud tähtajal, ent siis saatis vastuvõtuarst mu tagasi, öeldes, tegevus pole veel alanud ja kui ta mu praegu sisse võtaks, istuksin ma seal nädala Nüüd toimus kõik täpselt nagu pidi ja vastuvõtuarst asus mu pabereid täitma, saatis pügama ja kakale ja lasi anda suure koleda öösärgi.

Eelsünnitustoas. Ühe lavatsi umber sagis kaks või kolm medtöötajat –lavatsi asukal oli väga suur laps tulemas ja teda topsutati kambaviisi. Naine küll ise ka suur. Teised naised, suht omapead jäetuna, soigusid igaüks oma soigumisi. Palati kaugemas otsas varjas ühte lavatsit sirm. Viskasin oma asjad vabale koikule ja läksin kõigepealt koridori kõndima, et ehk saab lapse rutem kätte. Selg valutas ja emaka kokkutõmbed võtsid aegajalt hinge kinni. Mööda koridori jalutas üks peresünnituse paar, nagu mulle kõrva sosistati – kristlased, elusõnalased. Vaatasin kadedusega, kuidas kõhnuke mees oma pallümmargust naist mööda koridori kõnnitab, üldse jõudsin tunda kadedust ja häbi paljude asjade pärast:
Et mu mees ei julgenud sünnitusele tulla
Et meil ei olnud raha perepalati jaoks
Et ma ei olnud raatsinud personaalset ämmaemandat palgata
Et ma ei olnud leidnud raha erakliinikusse sünnitama minna
Et ma polnud perekooliski käinud
Et mu mees oli nii noor ja ebaküps
Et ta ei käinud tööl ja majanduslikult sõltusime me minu vanematest

Tundus nagu saaks mu lapsele, kellest juba teadsin, et ta on poiss, kõige selle tõttu vähem armastust ja õnne osaks.

Igatahes. Mu emakas ei lasknud ennast nendest süngetest mõtisklustest mõjutada ja tegi oma tööd nagu kord ja kohus. Tuhud tihenesid, vahepeal kutsuti mind KTG-sse, vahepeal lugesin lavatsil kükkasendis Kafkat, vahepeal üritasin jälle kõndida., siis lamasin külili ja puhkasin.
Et minuga kulges kõik plaanipäraselt, mulle erilist tähelepanu ei osutatud. Suur naine läks sünnituslauale ja enamus arste-ämmakaid kugunes tema umber – ning kui ta oma numbriga lõpuks hakkama sai, hõigati eelsünnitustoa arstidele: viis kilo kuussada, mispeal need kooris ahhetasid. Suur naine oli tubli, tõesti tubli. Sirmitaguse naisega olid lood kehvemad – oli selline kõhnuke beibe, lamas ainul, tilguti küljes, ise vaevast helesinine, ja soigus: ma ei jaksa… tehke midagi… ma ei jaksa enam. Arstid käisid teda aegajalt tuima näoga vaatamas ja lasid veel kannatada. Ausalt öelda ajas see närvi… ja lisaks tundus, et kõikidel teistel naistel käib sünnitamine kiiremini kui minul. Damn. Igav. Kafka. Ei viitsi. Valud. Kell piinas mind- käis aeglasemalt kui õigus, vahel seisis lausa paigal.. Lõpuks ei jaksanud ma enam ei jalutada ega lugeda, kügelesin voodil ja pärisin aegajalt laua taga istuvalt valveämmakalt: kaua mul veel läheb? Kaugel ma olen? Ja tema siis käis aegajalt mind tülpinud näoga uurimas ja lohutamas: läheb veel aega…. Kannatage…. 3cm… 5cm.
Meelelahutust niipalju, et Helesinine Tibi viidi viimaks keisrilõikusele ja nii 15 min ja kolm minu tuhu hiljem tuli arst plaginal lõikustoast: ämmaemand, ämmaemand, tulge ruttu, ta hakkas sünnitama. Tore, tubli… akna taga hahetas – sisse olin tulnud õhtul – ajataju oli kadunud ja sain ämmaemandalt noomida, et karjusin “te võtate ju lapse jõu ära” ütles ta pahaselt – ja lõpuks teatas mu jalgevahet uurinud arst – pea paistab, lähme lauale. Kakerdasin harkisjalu teise tuppa, ronisin hiiglakõrgele sünnituslauale, endal hirm, et laps saab haiget – aga et paljud naised selle kolgata tee olid läbinud, ju siis pidin minagi suutma – ja laual tegin kolm maakerasuurust pressi, mida kroonis äkiline vabanemistunne, mingi plurts ja arsti hüüatus – kuhu nii kiire? Luristati veel lapse suu ja nina kallal ja siis pandi mulle kõhule see limane, pehme ja üdini armas olevus. Limane, pehme ja külm… oli küll maikuu, aga õhk öösel alla nulli ja haigla remontimata. Õnn kohus taevani, kadedus, häbi ja hirm olid kadunud. Laps viiti küll kohe pesema ja protseduuridele, kuulsin kuidas ta kaalul ja ultravioletlambi all häälekalt protestis Arst aga pani käe mulle kõhule, teise käega võttis all nabanöörist kinni ja ütles: no pressige nüüd korra veel. Pressisin ja sain platsentast lahti. Siis mind õmmeldi. Kirurg – pikk ja nägus noor mees – kiitis algul mu rahulikku olekut, hiljem aga, kui õmblused tuimestastud piirkonnast välja jõudsid, noomis mind valju kisa pärast. Mul üksõik. Püüdsin kõrvade ja peanaha kaudu oma poja asukohta ruumis kindlaks määrata. Paraku lükati mind pärast õmblemist raamiga koridori ja unustati sinna nii pooleks tunniks oimetult lesima. Üks möödakiirustav meesarst oli siiski nii kena, et tõi mu palve peale lapse mulle raamile kätte, seal ma siis lamasin ja imetlesin teda – ta oli nüüd vait ja rahul, vahtis mulle vastu ja jäi lõpuks magama, ise nii naljakas ja armas, et ajas naerma. Naerda aga pole eriti lõbus, kui tutt on nõelutud…Tal olid kõrvad eri kujuga, siiamaani on, üks külgekasvanud nibuga, teine lahtisega. Palatis mulle teda kätte ei jäetud – toona ei jäetud veel kõigile, kuigi ma tahtsin küll… (neid jalgadel pleksiklaasist kaste ei jätkunud vist kõigile soovijatele) viis korda ööpäevas kuulsime koridorist kahekorruselise plekkäru plärinat ja palatisse marssis pisike tige sanitar, poolemeetrised kontsad all, pikad kulliküüned lakitud ja kolm last halgudena ühel käsivarrel. Ta ajas mulle hirmu nahka – mis siis kui ta kukub oma tikkudel, just kallist koormat kandes. Meil oli pool tundi lapse söötmiseks aega, et nad aga said lastetoas suure nälja vaigistuseks glükoosivett,siis nad tuues enamasti magasid ja see pool tundi kulus lapse äratamiseks ja tihedalt mässitud teki seest välja harutamiseks. Õhtune sanitar oli veidi lahkem ja andis rohkem aega, enne kui lapsed ära korjas.
Kojuminekuks pidin tuttava tädi appi kutsuma, kes mulle riided, lapse asjad ja käru tõi, ja siis kärutasime me rõõmsalt läbi toonase külma aga imeilusa kevade üle toomemäe kodu poole.

reede, mai 20, 2005

tuleb ilmamuutust

Mu puujalg valutab juba mitmendat päeva. Määrin salviga. See mis tubaka kohta sai kirjutet oli nali. Olen marukarsklane, õlut ka ei joo. Ent maitseb piimapulber. Täpsemalt rinnapiimaasendajapulber, mida igaks juhuks kodus hoian. Mis paneb kõhu kinni. Mida söön salaja otse pakist lusikaga.
Netis möllab keegi weebibeebi. Sellega seoses tulevad enda sünnituslood meelde. Peaks ka üllitama... auhinnad on magedad. Mul on raha vaja, mitte lukskruiise ja kosmeetikat.