teisipäev, juuli 26, 2005

Päevikupidamine

Inglise psühholoogid jõudsid järeldusele, et päevikupidamine on tervisele kahjulik. Inimesed, kes tihti pöörduvad oma päeviku poole, kannatavad tihemini peavalude, unetuse, seedetrakti häirete käes, samuti võivad neil olla suhted sassis ümbritsevate inimestega.
Hm? Hm!
Blogi ju ka päevik...

Mehed, ah?

Ma ei tea, kas mõnedel meestel on see geenides, et nad oma naisele sünnipäevakinki teha ei oska või... ma ei räägigi siin sellest, et õige kuupäev ära unustatakse, aga -
kui mees kulutab kingile liiga palju ja ikkagi saab vale asi, siis mis sündroom see on? Tähelepanematus? Soovkujutelmad? Samunegi... ma ei ole inimene, kellele peaks tegema pere nädala söögirahast rohkem maksvaid kinke. Ma olen kokkuhoidlik, kitsi ja sentimentaalne. Ma tahann et kink oleks mõeldud konkreetselt mulle, selline, mida ma kasutada saan ja ei läheks liiga palju maksma. Sest vabandage, pere rahakott on ikka ühine.

Kas ta ikka hoolib minust, kui ta must niiiiiiiiiiiii valesti aru saab? Ma olen äkki vale inimene tema elus? Kas peaks minu kohal olema hoopis mõni selline näitsik, kellele kingi hind on mehelikkuse näitaja ja kellele meeldib, kui mees üle jõu kulutab? Perze.

Tegelikult peaksin ma vist siiski uhke olema dremeli kinkimise üle, kuigi see tuli nii mitu kuud valel ajal. Kuigi on selge, et mees selle põhiliselt oma huvides ostis.. aga samas, ma ntks praegu kasutaks seda ise ka heameelega, kui ei oleks ära varastatud.... ja ju see siis oli kompliment mu käsitööhuvile vms. Lohutagem ennast.
Oleks ja oleks.

No raske on üle saada nii pidevalt korduvast jamast.

Samas on patt nuriseda kui ta muidu on hooliv, abivalmis, aktsepteerib mu pöörasemadki ideed ja toetab mind mu üritustes. Igati.
Äküll.
Olgu selle teemaga nüüd lõpp.

Üritasin

sisse astuda kunstiakadeemiasse, tegin mõnuga eksameid ja kukkusin läbi. Mõned lohutavad mind, et olen ju joone all kolmas.... teate, kui ma vaatan nende hindeid, kes minu järel tulevad, siis see küll eriline näitaja ei ole.
Võibolla ma siis ikka ei ole nii väga kunstnik kui ma ise endast arvan. Kindlasti pole ma enam niisgune noor ja andekas, nagu kunagi Tartu kunstikooli astudes. Dammit! vanaduse halvim omadus pole mitte kortsus nahk, lisanduvad kilod ja lagunevad hambad vaid just see - inspiratsiooni ja õhina kahanemine.

Aga eksameid teha on siiski lahe. Ja kuigi räägitakse, et ärge võrrelge ennast teistega, võrdlemine on viljatu tegevus ja energia raiskamine, siis on aegajalt hea teada, kuskohal pingereas sa asud. Et teaks, kas peab sammu kiirendama või hoopis aja maha võtma.

neljapäev, juuli 21, 2005

päev õhtas

Suuremalt hulgalt inimestelt õnnitlusi välja rebitud. Kingitus kalli kaasa käest ikka veel olemata. ja nii ilmselt jääbki. Tänase kuupäeva sees küll. Selline see minu elu on.
Aga ma ei jäta. Käin pinda ja käin pinda ja see pind peab lõpuks kobe saama. Olgu olla, ise tehtud ja käsitsi ja hingega kingitus.
Parem muidugi oleks, kui ta ise oleks seda meeles pidanud, (nuuks) aga niisugused need mehed kord on. Sekretäri tal ka veel ei ole, kes säänseid asju meelde tuletaks.

Palju õnne sünnipäevaks

pisi-morgie.
ei torti, ei kakaod voodisse hommikul, ega laulu.
Hoopis... mees läks eelmisel õhtul tibidega kontserdile ja tagasi jõudis alles peale südaööd, kui kuupäev juba vahetunud. Võtsin oma sünnari ise üksi vastu, ise soovisin endale õnne, jne.
Eks tuleb siis täiskasvanuks saada, mitte teiste peale lootma jääda. Ka õnnitluste asjus.
Üksi siia ilma sünnime, üksi sureme, üksi kõmbime oma paganama elurajakest. Ka kingitusi teeme endale ise. Kui teeme.
Ma tean ja tunnen oma meest, kui tal mulle miski kink valmis oleks, salajas, siis tunneksin selle lõhnast ära. Et vastav lõhn ja ilmsüütud pilgud puuduvad, siis järelikult jääb mu ainsaks kingituseks tema poolt sel aastal 4 kuud enneaegu ostetud dremel, millega ta põhiliselt ise mängis ja mis varsti pärast soetamist ära varastati. Selline on minu elu.

Olgu lisatud et ma ei oota karuskasukaid, luksautosid ega juveele, aga...
meeles võiks inimest pidada õigel ajal ja õigel viisil. Olen kibestunud mutt.

kolmapäev, juuli 20, 2005

need laenatud ajad

need laenatud ajad
ja laenatud kirjad
mida ma pole
veel tagasi toonud
kui sa neid vajad
need on kõik alles
hoolega hoitud
raamatud, relvad
ja lubadused

teisipäev, juuli 19, 2005

Kiire

On kokkuvõttes ikka pisut koomiline
see vastamata küsimuste nutt
jah iga suhe olla võiks harmooniline
kui muud ei takista siis segab rutt

rutt elada ja suremisest viilida
rutt jääda selliseks kui oldud kunagi
ent vaata, vanadusest ei saa ära hiilida
ja tänapäeval surrakse kui tunagi

et enne surma nimekirja kirja saaks
veel mõni saavutus veel mõni võit
veel mõni leekiv arm teeks meele heaks
veel mõni kannatus veel mõni põrgusõit

kolmapäev, juuli 06, 2005

Sucker-fucker!

Põhjusi vihastamiseks on rohkem kui ükskümmend. Teised inimesed jälle nii mõistmatud. Kõik peavad oma eluviisi ainuõigeks ja iseennast ilmeksimatuks.
Mina kaa muidugi, mina kaa.

Alustades algusest - püüdsin pedasse (nüüd Tallinna ülikooli teaduskonnad) sisse saada. Helistasin ja küsisin, kas enne 97ndat aastat keskooli lõpetanud (jah ma olen tõesti nii vana) peavad ka riigieksamipaberid ette näitama. Öeldi et ei pea, tõenäoliselt ei pea, üsna kindlalt ei pea, eelmisel aastal küll ei pidanud. Küsisin, kui mul Tartu kunstikool lõpetatud, kas ma siis äkki saan otse magistriõppesse - kunstiõpetajaks õppima. Öeldi et peaks saama küll aga pole kindel... tulge kohale.
Läksin kohale.
Täitsin paberid.
Tegin koopiaid. Esitasin. Ootasin, kuni mind arvutisse lüüakse. Mees hoidis samal ajal all last ja ootas, millal saaks minna omi asju ajama.
Siis selgus et ei saa magistrisse, tuleb püüda bakalaureuseõpet. Täitsime uuesti paberid, mind nihvati arvutis teise kohta... siis selgus, et bakalaureuseõppesse ikka peab esitama riigieksamipaberid, kui tahad riigieelarvelisele kohale. Aga minul oli selles kindlas teadmises, et enne 97ndat lõpetanud ei pea, jäänud inka re tegemata... tore.
Mina: kui ma teile helistasin, siis mulle öeldi selge sõnaga...
Vastuvõtukomisjoni esitädike: see ei ole võimalik, ma juba talvel ütlesin kõigile helistajatele, et...
Mina: jah, kena, aga kui ma oleks teadnud..
Vastuvõtukomisjoni esitädike: kõik teadsid seda, pole võimalik, et teile teist juttu räägiti---

bläägat-bläägat ja ühesõnaga: mina olen kaamel, pealekauba valelik. Üritasin, hea inimene nagu ma olen, tädikesele selgeks teha, et ta võiks oma käealuste pädevust kontrollida, aga ei... ikka olin mina kaamel ja süüdi ja punkt. Ja tema jutuveski vait ei jäänud. Mis mul üle jäi. Üle selle möla tegin dokumentide vastuvõtjale kuidagimoodi selgeks et ma loobun ja tahaksin oma eksamiraha tagasi ja kahju küll ja headaega, kaamel lahkub. Oma närviliselt kella vaatava kaasa juurde.

Tore...
Kui mulle oleks telefonis õigust räägitud, ma oleks rahumeeli järgmise aastani oodanud ja vahepeal need eksamidki ära teinud. Jee ma olen huvitatud niisama naljapärast ja igaksjuhuks seal peda koridores passima tundide kaupa. Jee mul on seda aega nii palju üle.

Teiseks - ärge kunagi üritagegi autoomanikele selgeks teha, et kui te titekäruga rohelise tule ajal ristmikku ületades saate peaaegu alla aetud liikluseeskirju ilmselgelt rikkuva autojuhi poolt, et te siis ei ole ise selles süüdi. Sest: jalakäija on igal kümnel juhul kaamel. Jalakäija valetab. Jalakäija on kurjam kes headele ja ilmsüütutele autojuhtidele ainult halba soovib.Titekäru jalakäija näpu vahel on ühtaegu nii süütõend kui ka raskendav asjaolu. Titekäruga friigid ei peaks tänaval üldse käima. Titekäruga (titt sees) tänaval kõndijad, kes oma jaburat harrastust netiavalikult tunnistada julgevad, taotakse lihtsalt maa sisse.
Oijjahh... headaega elfikelder.

Miks

inimesed blogivad?
See on lauanurgale jäetud päevik. Jäetud lootuses, et keegi loeb ja mõtleb: kui aus, kui siiras, kui ehtne ja elutruu. Või kui meelega eksponeerida - siis kindlas veendumuses et keegi loeb ja mõtleb: kui shikk-modern, uhke, ilus ja õisi täis.

Lauanurk.
Virtuaalne ja ülemaailmne.
Võrguniidike viib teise lauanurgani, sealt hargnevad jälle uued niidid.

Eks see üks netifriikide vastastikune onamine ole (enesekriitiliselt)

Ah... ja alati ei ole nagu enda kohta midagi head kirjutada. Või ei pea sündmusi nii tähtsaks ja ka teistele huvitavaks. Või - tulevaste, oodatavate sündmuste kohta - ei taha ette ära sõnuda. Nii need tuhinaga alustatud blogid lõpuks tühjalt rippu jäävad.