kolmapäev, august 31, 2011

Ei viitsi

kirjutada, sest teie ei kommenteeri. Vot.

Uues kontoris on seinal KELL
Et me ei unustaks. Ennast tööle.

Aga muidu - Muuseum kolis uude kontorisse ümber, samal tänaval, paar maja Toompea poole, kitsamad ruumid, väiksem pind, aga mahume ilusti ära. Uutes kontoriruumides oli disainementi ja mööblit kuigivõrd juba enne sees, meie viisime sinna üksnes oma kontorilauad, arvutid, printerid (mida sai hämmastavalt palju), skännerid ja isiklikud asjad. Ekspositsioon istub pakituna Suur-Sõjamäel laos, laupäeval toimub Laia tn majades enne remonti veel viimane üritus - Kanarestoran. 

Minu töölaud,
näoga vastu kolleegi lauda.
Algul taheti mind teisele korrusele
panna, aga seal oli umbne - keeldusin.
Otil algas lasteaias õppetöö, Aabil samuti (no temal mitte lasteaias onju). Aap ostis oma  suvise töötasu eest arvutijuppe, pani kokku toimivaks riistaks (viimane asi oli monitor, vana tappis jõhkralt silmi) ja nüüd on hõnnelik.

On megaküsimus, kas ma panen Oti eelkooli või ei pane, või kas ma panen ta lasteaias inglise keele rühma või ei pane. Kogu see Tallinnas möllav eelkoolipaanika tundub väheke wannabiilik olema ja niipalju, kui ma neid programme olen lugenud - suudan ise ka oma lapsele need oskused anda, selmet keskeltläbi 35 euri kuus pappida ja last kord-kaks nädalas poole päeva pealt lasteaiast kooli ja sealt tagasi transportida. Aga inglise keele tund, mis pealegi toimub lasteaias kohapeal, oleks vähest teine tera. Kui ainult rahadega toime tuleks... [TSENSEERITUD]
Ott on vahepeal kasvanud, uute hilpude hankimine on teema. Praegu on palju soodukaid. See tähendab, et praegu oleks mõttekas palju asju ära osta - palju raha kulutada. Uuh, kaubandus.

Pikendasin oma bakaõppe perioodi 1 aasta võrra, sel aastal nüüd siis peaksin ikkagi ära lõpetama. Eks tuleb sellega ka tegelema hakata, aga motivatsioon on otsas.  "Võta otsast", öeldakse seepeale meiekandis. Prokrastineerin. Mõnikord selle eest isegi makstakse.

Disainement kontori teisel korrusel,
otse katuse all.
Viidikut on tabanud Taimetoidu Konserveerimise tuhin, nakatas mindki, mõnikord kahepeale, mõnikord üksi, oleme sisse teinud kohutavates kogustes erinevaid gemüüsesid. Peamiseks komponendiks tomat, pluss selle sõbrad. Möödunud nädalavahetusel käisime seenel ja saime palju pruunriisikaid. Loomulikult läksid needki purki.

Kirjutage ja joonistage meile. 

esmaspäev, august 22, 2011

Käisime

Putukas nimetas Ernesaksa kuju
miskipärast Kalevi Ema kujuks.
Laste hulgas oli see popp koht.
Vabaduse laulul. Ott oli kärsitu, traalis ringi ja tahtis pidevalt ära minna, mõtles siis sama pidevalt ümber, et ikka tahab jääda. Vaene mr Nice, kelle ma sinna kaasa võtsin, ja kes üksi seal olla ei tahtnud, pidi Oti muutlikku meelt uskuma jäädes oluliselt varem lahkuma kui ise soovinuks. Nägin ära Marje ja Ellomi, Soli koos abikaasaga. Ja Mari Boine, kes on viimase peal vägev esineja, Saami loitsulaujatar. Pärast seda läksime ikkagi koju, regilaul jäi laulmata. Koduteel helistasin Võsukesele ja sain teada, et nüüd sõidab hoopis tema lauluväljakule. Alleaa. 

Pange tähele Eriti Koledaid Papusid. 
Minu maitse see ei ole. Talvel kannab
ta õnneks AIPI tehase saapaid.
Võsuke mornitses ühel kenal hommikul, et mida vanemaks ta saab, mida rohkem ta maailmast teada saab, seda rohkem ta soovib, et ta oleks jälle väike poiss, koolieelik. Kes ei tea maailma halbadest asjadest midagi.
Nagu...
18 on nagu veidi varajane aeg lapsepõlve tagasi tahta, või kuidas? Või siis on sellel lapsel olnud liiga ilus lapsepõlv? Mina nt ei taha. Koolieelikuks. Või kui, siis ainult selleks, et oma elus mõned otsused teistmoodi teha. Hüpoteetiliselt.

Ma ei saa küll öelda, et ma koolieelikuna elanuksin oma elu õndsas ignorantsis.  Me kartsime kõike - kommionusid, liputajaid, miilitsat, äikest, tuumasõda, venelasi, kooli, õpetajaid, autosid... seda, et ema jääb haigeks, seda, et lennuk kukub meie majale peale, seda, et tulevad dinosaurused, kes on teadupärast suuremad kui maja (mustamäe paneelmagala tüüphoone)... oh jah. Tõesti, Võsuke ei kartnud lapsena selliseid asju, Putukas aga aegajalt küsib murelikult: emme, eksole, sellel talvel ka ei tule komeet Maa peale? Ja mida ma talle vastata saan? Valetada. Oh ära muretse, ei tule. Aga tegelikult ma ju ei tea. 
Globaalsed hirmud.

laupäev, august 20, 2011

Tasakaal


Lihtne on olla, kui sa ei pea valima. Kui seisad kiige ühes otsas, ja sinust ei sõltu miski. Ja midagi ei muutu. Ja midagi ei toimu. 
Tantsi või keeruta. Võta elevant sülle. Viska elevant maha.
Tasakaal ei muutu, sest tasakaalu ei ole.

Kui aga balanseerid hea ja halva piiril, võib iga väiksemgi liigutus kohe muutuse esile kutsuda. Pole enam ühtegi liiga tühist asjaolu, kõik on määratu tähtsusega. Kõigel on hind. Mis siin elevandist, isegi hiire hingamine lükkab kõik paigast.
Niisiis... 
Kummale poole? 

reede, august 19, 2011

Head mussi

Üks reisida armastav tuttav tutvustas mulle kunagi ammu kangeid bretooni mutte, õdesid Goadec-e. Salakaubana smugeldas ta mulle mp3 koopia nende loomingust (mida siinmail ju ei müüdud). Nüüd, avastasin ma, on kompleksivabad vanadaamid ka juutuubi üles pandud:



Nad laulavad koos, ja ka teistes koosseisudes:


Ma ütlen, vanus ei loe, kui sinus elab muusika.

neljapäev, august 18, 2011

Küsitav

Teine levinud poos:
 "Mees arvuti taga".
Sarnane muusikamaitse peegeldab sarnaseid väärtusi? Ma ei tea. Ma olen seni ikka oma pikaajalisemad kaaslased muusikamaitse (ja hääle) põhjal välja valinud, ühe pealtnäha ontliku partii olen sobimatu muusikamaitse tõttu ka snooblikult ära põlanud, aga mingil põhjusel on need kaks valitud suhet mul ikkagi kenakesti aia taha läinud. Minu meelest just puudulikult jagatud väärtuste tõttu. Või olen ma millestki valesti aru saanud...
või oli asi mõlemal juhul selles, et inimese aju saab täiskasvanuks siiski alles 30ndatel eluaastatel.
Viidiku muusikamaitse mulle enamasti päris meeldib, 100% sarnane see siiski ei ole. Ma ütleksin, pigem 70% heal juhul. Sobivuse teema ilmselt siiski ei kerkigi seni üles, kuni me eraldi kohtades elame. Mis seal ikka.
Vähemalt on ta suurepärane modell. 

Tüüpilisemaid poose: "Lamav mees"
Raamatu jätsin lihtsalt joonistamata.
Apaatia ei lase mind lahti. Kui apaatia on juba iseloomujooneks kujunenud, kas selle vastu on üldse võimalik võidelda? Mul on kastitäis pooleliolevaid õlimaale, suurema osa suhtes on suisa emotsioongi kadunud, mõne võiks siiski ju ära lõpetada. Kust saada jõudu?

kolmapäev, august 17, 2011

Niisama

Väsimus on ikka painavalt peal, ei lase midagi pikemat kirjutada. Noh, käisime sel nädalavahetusel Putukaga ja A-ga ja A. noorema lapsega ning eksnaisega Lennundusmuuseumis lennupäevadel, see oli täitsa tore, ainult väsimus ei lasknud mul pärast (muidu päris häid) pilte fotokast arvutisse kopeerida. Nii pole mul ka midagi ette näidata... Rahvast oli seal hullumoodi palju, nägin kassa juures oma auväärt tädikest koos mehega trükiseid müümas, tädi ütles: "Issand, nagu laulupidu". Ja oligi, parkimine oli ka sama halvasti korraldatud, nagu laulupeol.

Pühapäeva õhtul Kudzu juures, tegin oma poolelijäänud papimassist lõusta edasi. Päris valmis veel ei saanud. Ongi selline töö, mis tahab vahepeal kuivamise aega saada. Kudzu käis siis, kui mina ajalehtede, pintsli ja lahjendatud pva liimiga vehkisin, kõigi lastega jalutamas, andes mulle paar tundi täiesti hindamatut lapsevaba gunztitegemise aega. 

Praegu käib Putukas lasteaias, mina passin tühjaks kolitud muuseumis telefonivalves. Mitte keegi ei helista. 

Kuna ma eriti midagi sisukat öelda ei jaksa, panen jutu asemel laulu üles:



neljapäev, august 11, 2011

Väsimus

väsimus. Kolimine on väsitav. Muudkui juurdle, konsulteeri, otsusta, mis kuhu läheb. Ja pole oma kraam, et võiks oma suva järgi otsustada. Paki õrnad asjad, paki rasked asjad... Tihti samasse kasti, sest kui mõned fondiasjad on asetatud grupina samasse kohta, tuleb eeldada, et need kuuluvad sisuliselt ühte. Ja pole, kelle käest küsida - meie ainuke (pea)varahoidja on jätkuvalt haiglas.  Mis on vara, mis on prügi? Mis läheb lattu, mis läheb uude kontorisse?


Väsimusest hoolimata jäävad Väga Ilusad Asjad silma ja nõuavad pildistamist. 

teisipäev, august 09, 2011

Haigustest

Kui lemmikloomade levitatav parasiit võib põhjustada dopamiini taseme tõusu ajus, mis omakorda suurendab skisofreeniasse haigestumise ohtu, siis võib mõni teine parasiit või viirus või bakter sama teed pidi ju põhjustada ka nt depressiooni? Lisaks olla skisofreenial ja autismil omavahel tihe sugulus. Ja peale kõige muu oleme pärinud kalduvuse neisse tõbedesse haigestuda vendadelt neandertaallastelt.
Ohtlik maailm.
Kanep aga väidetavalt mitte ei põhjusta skisofreeniat, vaid lihtsalt aitab seda tuvastada. Ma ütlen, teadus on nagu religioon. Väga paljud tõed selles on pigem seisukohavõtu (ehk usu) kui tõestamise tulemus. Väga palju on erinevaid kildkondi ehk usulahke, mis on üksteisega vastuolus. Väga palju loodetakse teaduse peale - et teadus lahendab meie probleemid ning vabastab meid vastutusest - samamoodi, nagu kunagi pidi lahendama usk ja jumalad.
Holy shitt.

Igatahes näikse olema praeguseks selge, et kunagi rangelt geneetiliseks peetud haigused (st esivanemate patud, karmavõlg) on siiski suurel määral elupuhused. Elu algab lapse sünniga ja tegelikult isegi enne seda, mida nooremas eas mingeid mõjutusi saadakse, seda tugevamalt need lapse, tulevase täiskasvanu, tervist ja heaolu määravad. Sellega seoses on ainult tore, et Tallinna TV sai jälle lisaraha ja lasteaedadele ei eraldata muhvigi. Eks ju televiisor olegi parim lapsehoidja ja lasteaed ei peagi olema korras, terve ja puhas.

teisipäev, august 02, 2011

Puhkus loomadega

Istun nüüd nädalakese Tartus, Segasummasuvilas, ja valvan Kudzu kolme kassi ja kahte koera ja toataimi. See viimane on kõige õudsem, tegelikult. Minu käes toataimed üldiselt surevad, ma ilmselgelt EI OLE hea inimene. (sellel on omad plussid ka - kui mittehea inimene pesu peseb või peenraid kastab, siis hakkab tingimata vihma sadama. Korraliku pingutuse ja mitmekümne ämbritäie tassimise abil suutsin isegi Aivari juures veidi vihma välja nõiduda, muidu oli Langel nii kuiv kui kuiv.)
Kudzu miniloomaaed koosneb väga erinevate temperamentidega ja isiksuseomadustega pudulojustest, nendest ühega, suure, erakordselt rumala, aga ka erakordselt sõbraliku setteriga, julgesin eile isegi jalutamas käia. Kuigi rihm oli kogu aeg pingul, suutis see loom siiski minu väiksema jõudlusega niipalju arvestada, et ei tõmmanud mind ninuli ega kapanud rõõmsalt mööda Ihastet ringi, tüse mammi rihma otsas järel lehvimas. Üldiselt pole ma koerainimene, aga samas on ootamatult täitsa meeldiv, kui seesama koer hommikul, karvased varbad harali, sinu suunas hüppab sellise näoga, et: "Lähme täna jälle jalutama! Eksju! Onju!" Isegi, kui ma ei viitsi... Hiljem, hiljem, kulla peni...

Tegelikult teen ma jooksvaid tööasju ka, mis tähendab vajadust praeguste ilusate ja meeldivalt jahedate ilmadega toas arvuti taga istuda. Ja telefonitsi kolleegidega vesteldes avastada, et hääl on IKKA VEEL kähe - no millest, kasutamatusest või? Pole vaiksemat kohta, kui Segasummasuvila. Aegajalt hauguvad koerad sõbralikke teotusi mõne möödakäija suunas, ent seegi näib olevat üksnes kombetäitmiseks - et möödakäijad ei solvuks, et neid tähelegi ei pandud. Kassid piirduvad lihtsalt OTSA VAATAMISEGA, kui neil midagi vaja on. Kui ma kohe aru ei saa, vaadatakse lihtsalt uuesti, ja kõvemini. Ott vaatab üleval telekat, tuleb ta õue kupatada, et seened selga ei kasvaks. Mõni harilik kärbez Zalvadore zumiseb seinal: fassong, dekoltee, trend. Kõige valjem müra hetkel on mu vana läpaka ventilaatori plärin. Issand halasta, kui oma peas ka sellise rahu ja vaikuse saaks orgunnitud, siis... vist meedikud konstateeriks midagi fataalset. Tshill. Loodan, et Kudzul on sama tshill seal, kuhu ta sõitis.