kolmapäev, märts 25, 2015

Olu (list)

T maksis märtsikuu elatise ära.
Ma PEAN ükskord kõik laekumised ja laekumatused kokku lööma ja välja arvestama, kas ja kui palju veel võlgu on. 
----------------
Minu veendumus, et lennukiga ei maksa lendama minna, sai veel kord kinnitust. Ja oma (alaealist) last ma ka ei saada lennukiga. Kuskile. 
Täisealise eest ei saa ma otsustada.
Aga ma loodan, et ta sõidab rongiga.
----------------
Esmaspäevases joogas enam nii valus ei olnudki. See on siis vist pigem see "iga algus on raske" teema. 

neljapäev, märts 19, 2015

Piin

Agoonia. Autor: mina.
Jooga on piin.
Ma vihkan seda (ja ennast) iga kohalkäidud korraga järjest enam. See kuradi kondiväänamine teeb sitta kanti haiget, eriti jõle on see urrima teemantiste. Aga.

Lubatakse, et joogatrenni tegevad naised kaotavad visteraalset rasva (mis on kõige ohtlikum) kiiremini kui teiste trennidega tegelevad naised.
Ujumine on lihtviisiliselt nõme.
Jooksmine on lihtviisiliselt igav. 
Jalutamine, mida ma teen iga päev kilomeetrite kaupa, ei anna soovitud tulemusi. Kõhulihase harjutused, mida ma teen ka iga päev, ei anna ka tulemusi.
Mu isa sai insuldi ja targast mehest jäi järele ahervare. 
Mul on vaja laps suureks kasvatada. Ma ei saa endale kusagil hooldushaiglas kapsana lebotamist lubada.
Ma pean MIDAGI tegema, et järgmised 8 aastat veel hinges püsida. Ma mõtlen, et võibolla see piinav trenn, vastandina mugavatele ja igavatele (jooga ESIALGU veel ei ole igav, kuna iga kord antakse mõni uus piinav poos teha), siiski annab mingeid tulemusi. Masohhist olen, mis muud. 
Hambad risti ja edasi.

kolmapäev, märts 11, 2015

Keda peksta?

Kui on väga raske, kerkib taas üles üks põhiküsimusi: keda peksta?

Metsas

Minu ja Putuka pedagoogilised vestlused on nagu klassikaline Punamütsikese muinasjutt. (Pärast seda, kui me oleme kõik ära õppinud, nii, et ma istun lapse selja taga ja kordan aegajalt: Putukas. Õpi. Ära tegele teiste asjadega. Keskendu. Ei, ma ei vaata su Minecrafti pilti enne, kui sul on õpitud. Jne.)
(Ei, ma ei tee lapse eest koduülesandeid ära. Ta on tegelikult väga tark. Ma vahel harva selgitan talle ülesande juhise lahti. Mõnikord otsin koti läbi, et kadunud töölehte leida. Üldiselt ma lihtsalt istun juures, selja taga, mõnikord Putuk toetab oma selja vastu minu jalgu. Eile läksin korraks vetsu, kui laps pistis juba halisema: Ema! Tule tagasi, aita mul keskenduda!)

Saame selle agooniaga ühele poole ja hommikul...
Mina: Ja pea meeles, et kontrolltöö tuleb koolis ära teha, sa ei saa seda koju lõpetama tulla.
Putukas: Jah, ema.*
Mina: Ja sa pead testi lõpuni tegema, ei tohi poole pealt minema jalutada.
Putukas: Jah, ema.
Mina: Kuula õpetajat! Keskendu!
Putukas: Jah, ema.
Mina: Täna enne koolist ära ei tule, kui kõik järeltööd on tehtud! (see on küll üks teine muinasjutt)
Putukas: Jah, ema.


Ja siis läheb ta kooliuksest sisse** ja mina tööle ja me kõik teame, mis hea lapse Punamütsikesega metsas juhtus. Ja et süüdi polnud mitte hunt, mets, Punamütsike või vanaema, vaid ikka ema, onju. Ema on alati süüdi. 
------------------
*Lapse kõneviis muutmata kujul
**Saadan ta igal hommikul kooliukseni; paar korda olen küsinud, kas ta ennast selle jaoks liiga suureks ei pea, siis arvas laps, et ma võiksin hoopis uksest edasi, garderoobi ka tulla. 
Mis seal ikka, mul ongi kena koolist töö juurde jalutada igal hommikul, aga kui nüüd keegi arvab, et see laps on lihtsalt ära hellitatud, siis see keegi võib oma pea endale perse pista.
------------------
Minu jaoks on täiesti OK, et ma tõusen igal hommikul poolseitse ja teen igal hommikul lapsele (üksiti ka endale) putru - kui ma seda ei tee, tabab teda mõni piinlikkust tekitav kõhurike, testitud, välditav, ei kuulu vaidlustamisele. On OK, et ma saadan ta igal hommikul kooli - minu jaoks täiendav aeroobne liikumine. Isegi sellega saan ma hakkama, et ta ei õpi üksinda vaid ainult Kerberose juuresolekul ja urina saatel. Sellest on juba niisugune kena rutiinne idüll kujunenud.

Millega ma hakkama ei saa, on see, et ma ei saa enam laulukooris käia, sest see üks õhtu nädalas tähendas, et Putuk on igal nädalal ühe päeva tundide lõpust kuni magamaminekuni üksinda kodus ja see mõjus lõpuks väga halvasti. Laulukoori ärajätmine mõjus hästi lapsele ja halvasti minule ja siinkohal peaks appi tulema teine lapsevanem, või mis tema bioloogiline ja evolutsiooniline funktsioon nüüd õige ongi? Aga kas ta ka tuleb? Näkää...

Kuule, T, mõtle palun sellele, et kui ma pikaajalisest stressist insuldi saan, kapsastun ja hooldekodusse kukun, siis pead sa oma last 24/7 üksinda kasvatama ja - kuna ma olen tehniliselt veel elus - ei saa sa siis ka toitjakaotuspensioni. Minu suguvõsas surrakse kaua ja tülikalt. Mõtle. Üks päev õhtu nädalas versus kõik päevad? Mh?
-------------------
Tegelt reaalselt ka - kui ma saan insuldi, muutun juurviljaks ja kukun hooldekodusse, siis olge nii kenad ja orgunnige mulle mõni padi näkku vms eutanaasiline meetod. 

esmaspäev, märts 09, 2015

Toimub

Putukal käis laupäeval väike sõber külas, mina istusin oma tavapärase viletsa laupäevase* enesetundega oma nurgas ja nemad mängisid ja itsitasid. Kust tuleb kõik see itsitus, mis mahub kümneaastase sisse?
Või siis hakkan ma vanaks jääma. 
Pühapäeval käis Putuk sõbral külas ja mina lebotasin niisama, kuni taipasin, et pesu tuleb ikkagi ära pesta, ole sa nii haige kui tahes.

Minu õde võtab nüüd Putukale kitarrimängu õpetada. Mitte et ma mingit virtuoosi loodaks koolitada, aga muusikateraapia. Teisalt ütles õde, et Putuk on andekas. 

Ise hakkasin joogas käima. Täpsemalt tuleb jooga igal esmaspäeva hommikul mulle töö juurde kohale. Ai, teate, valus on, rsk! Mitte pärast - vaid tegemise ajal. Mis mõttes istuvad nad omal kandade peal, pöiad välja sirutatud?? Mul löövad jalalabad põrgutuld välja juba pärast kahte sekundit. Mis mõttes ta SEALT KOHAST venib? NII PALJU?
Aga pärast on päris meeldiv enesetunne.

Arengud ja väljakutsed, jajaa...
-----------
*Peaaegu igal kuradima nädalavahetusel läheb mu enesetunne nii viletsaks, et tundub, nagu jääksin kohe haigeks. Esmaspäevaks saan jälle jalad alla. 

kolmapäev, märts 04, 2015

Eh, raha

Putukas sai sünnipäevaks nii suure hulga raha, et me otsustasime talle konto teha ja selle raha sinna panna. Arutasime pangaturvalisuse ja häkkimise probleeme ja alustasime sellest, et tegime ID kaardi. Ega see polnud ka kerge ettevõtmine. Kui me Politsei-ja Piirivalveametisse ükskord kohale jõudsime, oli seal suur saal paksult rahvast täis. /jätan selle osa vahele, ma ei jaksa/. Fotod saime automaadis tehtud, Putukas suutis kolmest kaks isegi ilma näomoonutuseta poseerida*. Kui me lõpuks letini jõudsime, laulis Putukas minu andmed ametnikule ette nagu nalja,  ma peaaegu ei saanud suudki lahti teha. Loomulikult tahtis ta allkirja kaardile ise teha ja mahutas oma pika nime (Putukas Suvepäevapinnavorm) allkirjaskänneri kitsale alale isegi esimese katsega ära.

Praegu ootame kaardi kättesaamist. Kui see olemas, külastame panka. Saab lõbus olema. ;) 
Ühtlasi on niikuinii vaja taskurahasummat suurendada. 2 euri nädalas tänapäeval on ikka vähe.
-----------
*Pärast koju minnes arutasime, et kui kolm pilti tehti ja ainult üks läheb kaardile, siis kas ülejäänud hoitakse kusagil andmebaasis alles? "Neil on ju igaks juhuks vaja teada, milline ma nägu väänates välja näen," arvas Putuk elutargalt. 

teisipäev, märts 03, 2015

Eelpuberteetlik paradigma

Roosa tissikoletis ja surnud legokükloop
Käisime lapsega Kristiine Apollos, kinkekaarti realiseerimas. Putukas istus sealasuva legolaua taha, korjas kausist välja kõik roosad klotsid ja kukkus ehitama. Emasüda heldis selle esmapilgul sooneutraalse lähenemise peale.

Muidugi küsisin, mida ta ehitab.

"See," ütles Putuk rõhukalt, "on koletis, kes tapab legoinimesi oma TISSIDEGA! Näed? TISSIDEGA! Ta on täitsa surnud!"

Jep.