laupäev, märts 29, 2008

kui on õigused, olgu ka kohustused. ja vastupidi

Praegu on nii, T tuututab, et tema ja Putuka kohtumiste rütmi peaks määrama ennekõike see, millal TEMAL on aega. See, et minul oleks ka nagu õigus oma isiklikule ajale, mida mul on Putukat täiskohaga kasvatades niikuinii kümneid kordi vähem kui temal, ei ole tema meelest võrdväärse kaaluga argument - huvitav miks? Mina ei saa Putukale öelda, et tegelen temaga siis, kui mul on selleks aega..
Tegin ettepaneku et T võtab Putuka igal teisel nädalavahetuseks terveks nädalavahetuseks enda juurde. Sõltumata siis sellest kas mul või tal on sel ajal mingi üritus v mitte. Mulle ei meeldi T süsteem, mis eeldab pidevat minupoolset teeenindamist - tema võtab lapse nädalavahetusel mõneks tunniks, viskab ta vahepeal jälle mulle, siis võtab jälle ja mina olgu kogu see aeg valvel, ei saa oma aega ise planeerida, või enda ja lapse aega ise planeerida, kogu aeg sõltun T armust või tujudest. Lisaks tähendab see, et isa ennast ja oma salapäraseid öiseid üritusi millegagi piirama ei pea, aga mina olen piiratud igast küljest. Ebaõiglane süsteem. 

Ei, Tanel, ma sellist jupitamist ei kannata, ma ei ole sinu teenija ega sinu lapsehoidja, sa ei maksa mulle ju lapsehoidjapalka ja lapsele mõjub see ka halvasti. Rääkimata sellest, et Sa oled korduvalt lubanud tulla ja ometi ei ole tulnud Putukat hoidma, siis kui mul vaja oli. Jälle sinu vajadused on tähtsamad kui minu omad... aga kohustused Putukaga tegeleda on 100% minul
Kuna meie erinevaid vajadusi ei ole võimalik klapitada, aitabki ainult rutiinse kohtumiste graafiku kokkuleppimine vastava ala ametniku juuresolekul - pöördusin lastekaitsesse. Ära siis ehmata, kui lastekaitseametnik Sulle helistab
Ja õpi ära, kui sa tahad isa olla, siis peadki oma elu selle järgi planeerima. Arvestama ennekõike lapse vajadustega.
Minu elu ju käib lapse vajaduste järgi 24/7 , kuidas see siis Sulle üle jõu käib, nii harva kui ma seda üldse tahan?
Jaaa. Ma tegin sulle korra ka ettepaneku, et võta siis Putukas päriselt endale juurde, sellele ettepanekule ei vastanud sa määd ega mööd. Muidugi, Putukaga koos ei saaks sa oma praegust vaba ja muretut poissmeheelu elada, muidugi see Sulle ei sobi.

neljapäev, märts 27, 2008

mõhh?

http://www.perekodu.ee/artikkel.php?id=9012



reedeks on mul õnneks psühhiaatri aeg...

seniks aga

jõuaks veel suusatama...

käi jala

ehk üksikvanema tervislik elu.

Ajendatuna Kudzu spordiraportist tärkas minus huvi, kui palju ma siis ise rutiinsete toimingute käigus liigun. Nimelt kuna mul autot ei ole, viin ma igal hommikul Oti lasteaeda, lähen sealt tööle, õhtul jälle Otile järele ja lasteaiast koju. Enamasti käruga - kuigi ilmade soojenedes on plaanis varem tõusma hakata ja lasta ka Otil jala käia. Arvasin, et seda vahemaad väga palju ei ole, aga Tallinna kaardilt jalgratturimarsruuti pidi (jalakäimine kulgeb kah sealtkaudu) mõõtes selgus, et :
Kodunt lasteaeda: 1,2 km
Lasteaiast tööjuurde 1,7 km
ja õhtul teisipidi tagasi -
muuseumist lasteaeda 1,7 ja lasteaiast koju (kui ma poest läbi ei lähe) 1,2 km

Kokku, ülla-ülla, 5,8 km 5 korda nädalas, kui Ott just haige pole.
Hm. See on kindlasti üks seletus sellele, kuidas mul on õnnestunud suht lühikese ajaga (poole aastaga) üle 10 kilo alla võtta ja miks ma praegu ilma spetsiaalse trennitagi olen suht heas füüsilises vormis :)
Aga põhjus, miks mul aegajalt keset tööpäeva või muidu suvalisel hetkel tekib kapitaalne alatoonus, hingata on raske ja mõte ei tööta, peitub ilmselt depressioonis, millega ma olen küll kenakesti võidelnud ja millest ilmselt ka jagu saamas. Sest et südant mul eelmisel kevadel, mil ma olin üle 10 kilo raskem, ju kontrolliti ja see osutus ka siis täiesti korras olevaks, mis siis veel nüüd peaks olema? Ikka korras peab olema.

laupäev, märts 22, 2008

plään siii (Plan C)

täna oli siis see üliharuldane päev mil Tanel Otiga tegeleda võttis, täpsemalt temaga Kadrinasse sõitis, kus selle raske tegelemise koorma niikuinii Taneli naissugulased enda peale võtsid, aga asi seegi.
Minul vabadus, mida ma kasutasin igati plaanikohaselt:
a. peale Oti ärasõitu magasin niikaua kui torust tuli
b. ärkasin ja lugelesin ja vaatasin telekat ja surfasin oksendamiseni netis
c. kui sellest ära tüdinesin, läksin viimase valgega rulluiskudega sõitma. Selle viimase plaani tahtis torpedeerida sitt suusailm, õnneks oli ilm piisavalt soe, et mahasadav lumelörts alguses vähemalt tee peal ära sulas ja märg asfalt kõlbab rulluiskamiseks küll. Ilge ilma vooruseks oli suhteliselt tühi rada - 1 jalgrattur, kuni kolm jalakäijat ja üks koerajalutaja. Takistuseks sai talina linna keniaalne linnaplaneerimisoskus, mis suunab muidu ontliku jalgrattaraja läbi vanalinna munakiviteede, niiet sinna ma edasi sõita ei saanud, pidin tagasi keerama. Umbes 45 min sain tiirutada, naha soojaks, siis olid teed juba liialt lobjakat täis ja libisemine kippus vales suunas kulgema. Kodus võimlesin veel otsa ja mõõtsin ämmastaval kombel oma keskkoha ümbermõõduks 82 cm - seda vist võib juba talje moodi asjaks nimetada?

Liikumine toodab kehas endorfiine, endorfiinid teevad õnnelikuks ja õnnelik inimene ei mõrva kedagi. :) Legally Blonde

Saaks ma Aabile kah veits jalgu alla - ta istub täna päev otsa oma toas ja klõbistab arvutiga. Panin ta ahju kütma ja süüa tegema aga rohkem liigutada mul teda ei õnnestunud. Vähemalt käis ta nädala alguses kalevspas - tal on seal kümnekorrapilet soodusajal. Lootsin et koolivaheajal käib ta mitu korda ujumas, aga ei õnnestunud. Noh.

hoolimatus on suurim julmus

Midagi pole teha, Tanelil õnnestus mind jälle vihale ajada. Ta on minu elu paha vaim, karmavõlg, vms.
Asi on tema rotis, kelle ta pool aastat tagasi endale võttis ja talle sentimentaalsushoos Täpi nimeks pani. Tanel elas siis Tartus, sõitis mööda ilma ringi, Täpi oli juba siis üsna palju omapead. Vahepeal pesitses rott kellegi Taneli tuttava juures, kuniks Tanel ise ennast Tallinnas uuestu sisse seadis. Nüüd kolis Tanel ka Täpi Tallinna, aga vaese looma elustandartis ei toonud see küll vähimatki positiivset muutust kaasa. Viimase nädala teise poole oli Tanel Tartus - Täpi üksi Tallinnas oma puuris. Nüüd kappas Tanel Tallinnast läbi, pani Täpile süüa, võttis Oti ja kimas edasi Kadrinasse - Täpi on vähemalt kaks päeva jälle täiesti omapead.
Nii sotsiaalsele loomale, nagu rott, on see puhas piin. Nii lühikese eluga loomale on see terve igavik. Fuck! Mis mõttega see mees üldse soetas endale looma, kui ta ei taha tema eest hoolitseda?
Ja loomulikult läheb mulle selle vaese roti saatus korda, sest täpselt samamoodi kohtleb Tanel teisi nõrgemaid ja väiksemaid. Nagu Otti. Lihtsalt unustab ta. Unustab lubadused, unustab Oti olemasolu, niipea kui midagi ahvatlevamat ja huvitavamat silmapiiril on.
Tõsi. Tanel oskab endast jätta ülimalt hooliva ja sõbraliku inimese mulje. Eriti endast tugevamatele ja mõjuvõimsamatele - sellep ongi paar minu mõjukat, rikast ja enesekindlat sõpra imeks pannud minu iseloomustust Tanelile - et nende meelest saab Tanelit usaldada küll.
Saab jah, aga ainult see inimene, kelle ees Tanel aukartust tunneb.
Need, kelle eest ta peaks vastutama, saavad halvasti koheldud ja unustatud.

neljapäev, märts 20, 2008

ma sulle kirjutan

Ma sulle kirjutan, mees...sa tead et sa oled minevik. Ma olen ka minevik
ja ning?
Ma suudan sellega elada.
Kahjuks on meie kahe vahel midagi, mis ei ole minevik, mis on vägagi olevik. Sul on kohustused, mees! Sul on laps.
Ma sooviksin sinusse hästi suhtuda. tõesti sooviksin.
Sa teed selle vahel suisa võimatuks.
Hm, sa tead milliseks ma muutun, kui sa mulle hästisuhtumise võimatuks teed. ma muutun siis täitsa võimatuks :)
Ära taha seda, inimene.
Täida oma kohustusi, pea oma lubadusi ja ma olen su sõber=jätan su rahule. Soovin sulle head, jumala ausalt. Mingu sul hästi, bye-bye!
Aga - vea mind alt ja tee liiga oma lapsele... ja sa saad selle tuhandekordselt tagasi. Punkt, side lõpp.

kolmapäev, märts 19, 2008

Avalik või isiklik?

Mul ei ole senini oma blogi külge poogitud ühtegi jälitamismootorit, mis teeks kindlaks kustkohast, mille kaudu ja milliste märksõnadega on minu blogisse jõutud. Vahepeal isegi kaalusin seda mõtet, leidsin aga selle siiski pisut haiglase olevat. Kui ma oleks müügimees ja külastatavuse kvanti-ning kvaliteet oleks mulle oluline, siis ma ilmselt hoiaksin sellistel asjadel silma peal. Minu meelest on näiteks kommentaarid ise piisavaks ja palju pädevamaks indikaatoriks kui jumalast suvaliste otsingusõnade kleepumine minu teksti.

Kas blogi on avalik või isiklik ruum? Huvitav küsimus. Kas eramaja hoov on avalik või isiklik? Põhimõtteliselt on näiteks põllupealsete karpmajade elanikel kõik näha, mida naaber teeb ja seega võiks neid õuealasid siiski avalikuks ruumiks pidada... Samas peetakse siiski sündsusetuks ronida naabri aeda, panna aiavärav enda järelt kinni ja hakata 1. muru peale ekskrementeerima 2. naabrit solvama. Sama sündsusetuks peetakse ka üle aia naabri aeda oma prügikasti tühjendamist.
Kui aga näete et naaber oma aias püssi laeb ja oma pereliikmeid puu külge seob, on teil loomulikult õigus ja kohustus sekkuda. Sama kehtib ka blogide kohta ja siinkohal pole mõtet tuututada, et virtuaalne ja reaalne elu on kaks ise asja. Ega ikka täielikult ei ole küll. Inimene võib ju maske ette kleepida ja neid maha võtta, aga nii maski kui näo taga on ikka üks ja sama isiksus. Ja muide, vastupidi - ühel ja samal inimesel ei ole mingi otsuse langetamise sugugi alati üks ja sama põhjus või ei pruugi inimene sugugi alati samas situatsioonis langetada ühte ja sedasama otsust. Inimene on vastuoluline olend, keda juhib alati rohkem kui vaid üks mootor.

Millest tuleneb ka, et kunagi ei maksa arvustada inimest... pahaks võib panna tegu. Inimese eksitentsiõiguse või isikliku väärtuse kahtluse alla panemine on üks julmemaid teguviise üldse. Tjah, ma olen seda loomulikult ka ise teinud. Mis ei muuda asja paremaks.

teisipäev, märts 18, 2008

kedagi, keda armastada

oleks vaja.
See keegi peaks suutma sellele armastusele vastata ka, offkoors.
Väga kurb ja tühi on ilma armastuseta.

Tean inimesi, kes tuleksid siia heameelega tänitama, et sul ju oli keegi keda armastada, Tanel.
Vaadake, Tanel ei armastanud mind vastu... tema meelest pidanuksin ma kogu aeg rahumeeli taustal istuma ja ootama kuni tema oma seiklustelt naaseb. Ta ei tahtnud kohustusi ja vajadusi võrdselt jagada. Nüüd ei taha ta enam oma pojastki midagi teada. Kurb, kurb.

Et ma temast lahku läksin, oli puhtalt tema enda huvides, tal endal lihtsalt ei jätkunud julgust või siis ka mitte tahtmist teist poolt ärakasutav ja tühi suhe lõpetada. Armastuse tarbija, nagu ta selles suhtes oli.

Ja olgu mul kui tahes raske, praegu ma vähemalt ei ela ebasiiraste lubaduste ja tahtlike valede segadikus.

Aga üksi on ikkagi kurb. Nüüd on mul vähemalt õigus see välja öelda.

kolmapäev, märts 12, 2008

kettkirjadest

Jälle liigub ringi, sedakorda siis blogosfääris, dalai-laama kettkiri, mis salakaval moel peibutab lugejat kõigepealt testi tegema, mis justkui annaks tegijale tema isiku kohta midagi olulist teada.

Ma olen seda testi varem teinud ja ka tookord ei olnud ma tulemustega rahul, kuna rott ei seostu mu jaoks iial vaenlasega. Pigem ehk koer. Raha ei ole minu jaoks, erinevalt "testi" tulemustest, tähtsam kui perekond või armastus. Lihtsalt, siga on mu meelest sümpaatne, tark ja kõvasti alahinnatud loom.
Ja eriti vihastab mind kirja lõpus asuv ebausurituaal - saada see edasi ja sul läheb hästi. Saada rohkematele inimestele ja läheb täpselt nii nagu sa soovid. Tõsi, selle kirja lõpus puuduvad ähvardused, et kui kirja edasi ei saada, siis läheb halvasti nagu farmer Billil, kes kämarajura ei uskunud. Aga siiski. Siiski sõidavad sellised kirjad teiste inimeste kurbuse, hirmu ja üksilduse turjal.

Jah, mul oleks väga vaja, et mu elu muutuks paremuse suunas, et mind tabaks mõned meeldivad üllatused ja lõpuks, et mu elu muutuks minu soovitud suunas. Oleks küll vaja.
Hirm, kurbus ja üksildus minus kisendavad - saada, saada, saada, sa ju leiad need 15 inimest!

Aga isegi kui dalailaama isiklikult seisaks siin ja kinnitaks mulle, et pärast selle kirja saatmist 15-le ning rohkemale inimesele tuleb Tanel, roos hambus ja sõrmus karbiga taskus, palub mu käest kõikide valede pärast vabandust ja minu kätt ja siis tabaks mind loterii peavõit ja me elaksime õnnelikult igavesest ajast igavesti---
ei saadaks ma seda kirja, sest

ebaeetiline on korjata endale õnne selle arvelt, et ajad järgmised 15 inimest ärevile
rumal on alistuda hirmule, kurbusele ja igatsusele
oma saatusega peaks igaüks ikka ise maadlema
ja lõpuks
on olemas ka märksa meeldivamaid ja vaimule vähem kurnavaid ebausurituaale, näiteks jeruusalemma tainas - mida ma pole ikka veel Lagle käest saanud, aga olgu pealegi.

teisipäev, märts 11, 2008

halastusseksist

Ma olen teinud halastusseksi ja ma pean ütlema...
väga lihtne ja lõbus on seksida inimesega, kelle suhtes sa mingit erilist kiindumust ei tunne ja sinna juurde tunda ennast Hea Inimesena. Pluss veel seksuaalne rahuldus onjä.

ise ma halastusseksi osaliseks saada ei taha, aitäh. Jube alandav oleks. Ma loodan, et kui mõni mees minu suhtes sellist teenust ongi osutanud, et ta siis ei tule mulle seda enam taganjärgi ütlema.

Ma vist... lööksin ta maha nii umbes. Sellisel juhul.
Ja seda võimalikult pikalt ja piinarikkalt.

Hoidke oma faking halastus enda teada.
-------
PS: popp teema blogosfääris praegu.

tööasjad

Kvaliteetse jalatsi (missiis et lõpuni läbi kantud) kanda on ikka neetult raske auku saada. Metall-liist jääb ette.

Praegu pean tegelema nii paljude erinevate asjadega korraga, et ajumahtu jääb väheks. Kuskil pole juurde ka võtta.

Tervis kipub üles ütlema. Vastikult gripine tunne on, aga pole aega haige olla.

Ja selge see, et ka pidutseda ja lõbutseda pole aega. Vahepeal peab ju lasteg ka tegelema. Sellega seoses teeb nii Taneli kui Aleksi elustiil mind kohe eriti tigedaks - ei ole õiglane, et ema saab enda kaela kõik lastega seotud kohustused ja isad naudivad vabajavallalise elu. Ei ole õiglane.

Aleks endiselt ei maksa elatist vaid protsessib.

esmaspäev, märts 10, 2008

jälle vähemustest

Kukupai blogi sabast sain teada, et viipekeel on tõstetud eestis riigikeele staatusesse.
Riigi Teataja ütleb sedasama.
Ja klienditeenindajad, nagu selgub, ei pea selle keele õppimist vajalikuks.

Neid, kes normist erinevad, kaitseb seadus ainult paberil.

neljapäev, märts 06, 2008

on aga unenäod

ei saa jälle und, eile öösi nägin õudukaid -
oli L sünnipäevapidu, hämara ja sodise mere kaldal. Lõbusad külalised käisid tumedates voogudes ujumas, küsisin nende käest, kas selles meres leidub ka morskasid. Külalised raputasid naerdes pead, aga ma nägi ju oma silmaga, kuidas morsad jäätükkide tagant piilusid.
Hiljem oli külalisi rohkem, jääd vähem, rannavees seisis punasinikirjuline laevavrakk. Keegi tiris mind ujuma, olin nõus, aga lisasin, et kutsuja peab enne vette minema, "mine, ma tulen järele" Alles siis kui kutsuja varmalt vette tormas, avastasin, et tegu on rosinasilmse kõhnukese umbes aastavanuse sipupükstes tüdrukukesega. Uehh. Jooksin järele ja korjasin ta veest välja, viisin L-le tagasi, ise naerdes rääkides kuidas laps mind vette meelitas. L naeratas kinnise näoga ja võttis märgade pükstega lapse mult üle. Tundsin ennast ikka väga süüdlasena.
Vees ulpis muidki elukaid kui morsad.
Hämardus, külalised sättisid ennast magama mere kõrgemale liivakaldale püstitatud palkidest lavatsitele. Mässisin ennast teki sisse ja vaatasin kuidas mõned hullud veel ujumas käisid, naerdes nagu poleks ohtu olemaski.
Mis neist lõpuks sai, ei teagi.

kolmapäev, märts 05, 2008

kohutav väsimus

tahaks lihtsalt pikali heita ja magada. Aga ei saa.
Tööpäev vaja lõpetada, Ott vaja lasteaiast ära tuua, ega siis ka veel magada ei saa. Süüa vaja teha, koristada... vist jääb koristamata.
Lihtsalt täiesti õudne väsimus.

pühapäev, märts 02, 2008

ei taha ja ei tee?

Ai-vai. Blogosfääri viimane koll ongi see teooria, et kui mees ei taha mõnda asja teha, siis mees ei tee. Tore. Jälle üks soospetsiifiline müüt. Jälle mingi jura, mis peaks tõmbama järjekordse kriipsu meeste ja naiste vahele.

Esiteks. Teevad mehed ka neid asju, mida ei taha. Teevad küll. Teevad töö juures ja teevad kodus ja teevad vanematekodus ja teevad klubis. Mõne asja üle pärast kurdavad ja mõne asjaga on rahul. Selge, et naistel on rohkem kalduvust isiklikke soove üldiste hüvede nimel ohverdada ja sellest ohverdusest ka täit mõnu tunda, aga see veelahe ei kulge siiski mööda mehelikkuse/naiselikkuse piirjoont. Ja oskavad ka naised pipardada: ei taha ja ei tee - stiilis.

Teiseks. Mitte kunagi pole inimesel ainult üks põhjus mõne asja tegemiseks või tegematajätmiseks. Põhjuseid on mitu, mõni nendest on jah olulisem ja teine vähem oluline, igal juhul - mitu. Ja peavalu saab inimene, soovides korraga kahte vastandlikku asja. Tegelikult paistab seisund, kus mingi kindel välistegur kutsub inimesel alati ja igas olukorras esile täpselt ühe ja sama reaktsiooni, juba haiglasena. Meditsiinilisena.

Kolmandaks. Eespoolsest järeldub, et kui mees lubas sulle helistada ja ei helista, siis võib selle põhjuseks olla mida iganes. Ja neid põhjuseid võib ka mitu olla. Sinul aga on mittehelistamiseks ja mehele ennast mittemeeldetuletamiseks täpselt samamoodi mitu põhjust, mitte ainult see: mees ei taha. Mõtle järele, tegelikult ei taha sa hoopis ise.

Kes kurat käseb mul seda blogosfääri lugeda?
Aga loen ikka.

inimene

on üks vastuoluline loom.
Ühest küljest... ja teisest küljest.
Vaat nii