Tahaks vahepeal millesti postiivsest ka kirjutada

mitte ainult maailmalõputeemadel.  Samas on kurnatus nii suur, et negatiivne kipub vägisi esile tikkuma - kui ajus transmittereid vähe, siis keskenduvadki need vähesed rohkem ohusignaalidele. Ohud on aga tänapäevainimese, Homo informaticuse, jaoks sageli suured, kaugelseisvad ja hoomamatud, ent kahjuks vägagi reaalsete mõjudega, nende eest pole võimalik ära joosta ja väikeste ürgaegsete nippidega, nagu relv kodus, neid ei lahenda. 

Teeme siiski katset. 

+ Eile sain lõpuks veeni punkteerida ja kaks katsutit täita - patsiendil olid imeilusad veenid, lihtsalt lust, neisse viska kasvõi eemalt nõel sisse! Steriilsus sai hoitud ja kedagi ei vigastatud.

+ Sain kätt harjutada gastrostoomi kaudu toitmisega, nasogastraalsond on mul osakonna spetsiifika tõttu juba enam kui selge. Manustasin ka ühe antibiootikumi boolusena, st mitte tilgutiga vaid suure süstlaga väga aeglaselt kanüüli süstides, ehk siis uudseid asju sai eile proovitud mitu tk. 

+/- Putukas oli haige, mis on muidugi miinus, aga kui ta terveks sai ja kurtis, et haige olemine on ta unerütmi jälle segi ajanud, siis tähendas see ju, et ta enne haigestumist oli oma unerütmi tegelikult korda saanud (+) ja saab nüüd ka. Ma võiks nüüd maha rahuneda selle koha pealt. Vist.

+ ja ühtlasi küsis ta ise minult abi, sõnastades seda täpselt, korrektselt ja asjakohaselt. St ma ei pidanud seekord mõistatama, mis ta vajadus võiks olla ja seda ise talle mitmel eri moel pakkuma. Vot see on saavutus! Ma ei tea, kas inimesed, kes pole kunagi teismelisi (ükskõik kas isiklikke või muid) kasvatanud, üldse mõistavad, kui suur saavutus see on! Lapse saavutus muidugi. 

Kuna see nimekiri jääb kuidagi lühikeseks, kraabin lähiminevikust ka midagi. 

Küüslauk, tomat ja sibul

+/- Sain umbes kuu aega tagasi valmis Viidikule lubatud pildid, mille ta ka seinale riputas - pisikesed pildid kööki.  Enne seda juunikuus tegin kassipildi õepojale abiellumise puhul. Ehk siis kokku olen ma sel aastal teinud neli pilti rohkem, kui viimase kümne aasta jooksul keskmiselt :D Ma lubasin maalimisest eraldi kirjutada ka, aga hetkel ei jaksa väga, vaatame, kuidas hiljem läheb.

Kehva on, et  kahe teise inimeste tellitud pildid on ikka veel ootel ja kuidagi ei leia kalendris mulku nendega alustamiseks. St vabu päevi on muidugi olnud, aga neid olen ma kasutanud peamiselt väljapuhkamiseks ja aianduseks. Ja väljapuhkamine on voodis vedelemine ning lugemine, mitte mingi aktiivne puhkus, hoidku Nuggan! Vahepeal oli ka lapselapse sünnipäev, kus ma tegin näomaalinguid, peamiselt K-pop Demon Huntersi teemalisi. 

+/- olen väga palju kurke sisse teinud, mis on hästi välja tulnud ja mille me oleme kohe ära ka söönud, aga see tegevus ise riisub minult aega maalimiseks. Rasked valikud. + on, et mul õnnestus natuke kurke ise ka kasvatada. Aga. Kuna oma kurgid said otsa ja taimed hakkavad juba kolletama, tõi Viidik mulle eile 7 kilo pisikesi kurke turult ja ma mõtlen praegu, kas temaga abiellumine ikka oli õige tegu. Või kus meie kommunikatsioonis on midagi nii valesti läinud, et ta ei saa aru, et 7 kilo kurkide tegemine võtab päriselt ka 2 korda rohkem aega, kui nt 3,5 kilo kurkide tegemine ja et seal kusagil keskel jõuab tekkida tüdimus ja frustratsioon, st kvantiteedi kasvades tekib kvalitatiivne hüpe... aga mitte tingimata paremuse poole. Nojaa, seda kommunikatsiooni saab veel parandada... 

+ mul on täiesti ootamatult keset nädalat kaks vaba päeva, mis ei kulugi mul öövahetusest välja magamiseks (praktikal olles on küll lubatud teha mõned öövahetused, aga need on mul juba läbi proovitud ja leitud olevat antimetoodilised). Samas on tegemist vajavaid tegevusi kuhjunud nii palju, et neile mõeldes pole tahtmist voodist välja tullagi. Aga ma tulin.

Kui nüüd keegi tahab minu kurkide kvantifitseerimise  meetodi vastu midagi vaielda, siis laske käia, ma lõpuks lähen neid purgindama, et saaks siit uute tegevustega edasi minna. Eks ma kunagi hiljem vaatan.

Päeva podcast.