Eile oli esimene praktikapäev. Kartsin seda pikalt ette, mitmel eri põhjusel, millest kõiki ma ei tahtnud endale tunnistadagi, aga peamine mure sai igatahes lahendatud - minu juhendaja on väga sõbralik ja kannatlik inimene. Karta on, et ma olin tüütu praktikant - kleepisin ennast juhendajale külge, tolknesin igal pool jalus, vahtisin kõike (mh seda, kuidas patsiendil eemaldati trahheostoom - ja siis käisin ma meie eelmise semestri materjalid läbi, et näha, kas seal on kusagil trahheostoomist juttu ja no ei olnud noh!) üritasin abistada ja siis ajasin sonditoitu patsiendile voodisse, tehes niigi koormatud hooldajatele lisatööd selle kleepuva lögaga koos olevate linade vahetamisega. Vabandasin ette ja taha ja pakkusin ennast appi, aga ega nad väga ei tahtnud.
Järgmine sonditoitmine läks juba paremini. Paar nahaalust süsti tegin ka. Kanüüli pole ma veel pannud (
see on mu teine suur hirm) aga põiekateetri kohta ütlesin rõõmsalt, et järgmise ma võiks ise paigaldada.
Ainult et ma olen kohutavalt väsinud, nii väsinud, et tegin midagi, mida ma tavaliselt üritan vältida ja lugesin Putukale ette kõik asjad, mille pärast ma väsinud olen - õpingud, töö, lisatöö (mis just valmis sai) - ja kahjuks oli nende asjade hulgas ka tema kantseldamine. Putukas loomulikult vabandas, ütlesin, et pole vaja vabandada, aga sa võiks mu pingutusi natuke rohkem hinnata, eksole.
Ah et mis mõttes ma teda kantseldan? Ametlikke asju aitan ajada. Utsitasin teda õigel ajal eksamitele minema, ülikooli avaldust esitama, vaatan, et ta oma ülikooli teateid loeks, ainetele registreeriks, arstile aja paneks, sellised asjad. Te võite siinkohal öelda, et missa pillitad suurt inimest (20) aga ma mäletan väga hästi, et minu ema torkis mind samasuguste asjades suhtes üsna samas vanuses ja kui ma lapse saamise tõttu Tartu Kunstikooli enam lihtsalt kohale ei läinud, siis ema oli see, kes paar aastat hiljem kunstika direktorile helistas ja küsis, kas ma saaksin õpinguid jätkata. Ja isa oli see, kes orgunnis mulle hambaravi, kui ma beebi kõrvalt ilge juuremädanikuga surema pidin.
Lühidalt... ma ei olnud ise ka selles vanuses teab mis iseseisev ning ma sain abi - järelikult väärivad minu lapsed ka samasugust hoolt. Mõlemad pole seda muuseas samapalju vajanud. Võsuke on alati olnud märkimisväärselt iseseisev, võibolla liigagi, ja pärast kooli lõpetamist ning omaette elama kolimist on ta minult nõu küsinud täpselt kaks korda - siis kui ta esimest korda elus hambaarstile üldse läks, et kuidas seda korraldada - ja siis kui ta esimest korda elus kotlette teha tahtis, et mis sinna sisse käis. Kõik. Nojaa, nüüd viimase paari aasta jooksul, et kas ma saaks lapsehoidmisega aidata, aga ma kahjuks enamasti ei saa väga. Eriti kuna ta elab kaugel ka. Paar korda olen saanud.
Pluss mõnikord ma vähemalt üritan sealt läbi käia, et lapselastel mu nägu meeles oleks. Ntks reede õhtul käisin Tallinnas kirjeldustõlget sisse lugemas ja laupäeva hommikul vastavalt poja juurest läbi, enne Tartusse tulemist; pikalt polnud aega seal olla, aga vanem lapselaps (4) peab mind juba sõbraks ning nüüd sulas ka noorem lapselaps (1,5 a) natuke üles, tantsisime ja mängisime võidujooksu.
Putukas on veits teisest puust, ilmselt siis rohkem minusse ja mitmete terviseprobleemidega, igatahes võtab tal tiibade kasvatamine rohkem aega. Ühtlasi on tal seisukohad, mis võivad ülikoolis õppimise keeruliseks muuta - ta vihkab nii suurkorporatsioone kui AI-d, kasutab reklaamiblokeerijat ja eitab küpsiseid. Ja ei taha Teamsi äppi alla laadida. Viimati oli tal plaan asendada oma läpakas Windows Linuxiga, ma ei ütle, et see on paha plaan, aga kui ta selle peale veebiloengutesse hästi sisse ei saa (üks kursus tal juba käib), siis mmm.... Mis ma talle ütlen?
No ma ütlesin, et kirjutagu tehnilisele toele.
AI kohta ma kardan, et seda tuleb ülikoolis tudeerida juba kohustuslikus korras ja kui see nii on, siis see on nii. Õppeaineid ja ülesandeid väga ei saa meeldivuse põhjal valida. Mul on ka olnud mõni, mida ma hästi ei kannata, aga teen ikka ära, nii pika hambaga.
Käisin töötervishoiuarsti juures ja selgus üks pisike eakohane terviseprobleem, mis on süstemaatilise tabletivõtmise abiga tasandatav, aga ajas natuke meele mõruks, et veel üks. Vererõhurohtu ma juba võtan, nüüd pean statiine ka võtma. Keha kulumine just sealtpoolt otsast on üpris nörritav nähtus. Mis ma sulle teinud olen, mu kallis ainevahetus? Näe, isegi gluteenist loobusin, mida sa veel tahad? Paistab, et see ei huvita teda sugugi. Samas, kui mõelda, et mu isa sai umbes samas vanuses räige insuldi, siis jeah, seda tasuks vältida. Lisaks teevad mulle muret veel maks, neerud ja nakkuslik kiilanemine. Hiljem lõbustasin ma ennast täiendava mõttega, et tegelikult pole inimkeha väga disainitudki palju üle 45 eluaasta vastu pidama - hambad, silmanägemine ja luustik kipuvad selleks ajaks juba üles ütlema. Nii et petame entroopiat aga mitte ennast ja võtame neid tablette aga ei võta isiklikult, jah palun? Mul on muuseas olemas ka nädalapäevakestega tabletikarbike.
Igas muus mõttes - Euroopa lõunaosas on suured tulekahjud ja väidetavalt tulevad turistid kuumuse eest Eestisse pakku. Mis meist saab?
17 kommentaari:
Mu tütar saab 26 ja ma tajun teatavat iseseisvumist. Väga aegamööda. Iseseisvumine on asi, mida ei saa teatud neurotüüpide puhul jõuga eriti suruda-suunata, sest aju areng ongi tavapärasest erineva rütmiga. 20-selt oli ta ilmselgelt täiesti laps veel. Praeguseks oleme jõudnud seisu, kus tema hakkab aegamööda kaela kandmise märke näitama ja mõnikord kontrollib ja suunab hoopis mind, kui mul mälu alt veab (ja temal imekombel mitte) või mul mõne olulise otsuse tegemiseks jaksu ei ole.
Aga sa ise tema vanuses?
Meil on sarnasusi, ma olin ka keskmisest tüki aeglasem areneja. Aga ta on ikka veel aeglasem teatud aspektides. Ja osades asjades oleme ka erinevad. Põhiline sarnasus on selles, et ma tean, mis tunne on, kui jõudu ei ole, ressurssi ei ole. Ja aitan kus saan, sest küsimus ei ole ju selles, et ta tahaks mu seljas liugu lasta ja mugavat elu elada, vaid tal lihtsalt pole olnud jõudu oma elu täiesti enda kätte võtta. Nüüd kevadest peale on ta tervis hakanud mõnevõrra paranema ja muutus on tohutu - ta jaksab oma elu korraldada üldjoontes üsna kenasti.
Aga kas ta kunagi ka paarilise leiab ja pere loob, see on veel täiesti lahtine ja ma ei näe ühtegi märki, kas see juhtuda võiks.
Aega on selle kiire asjaga.
Sa vast oled kuulnud neid anekdoote ja lugusid, kus perekond arvab, et nende poeg - tavaliselt on see just poeg - on tumm, sest laps pole terve elu sõnagi rääkinud. Ja ühel hetkel, vanuses (erinevate allikate järgi erinevalt) 8-15 tuleb poeg äkki ja ütleb: "Kuulge, maja põleb". Kõik tormavad kustutama ning pärast pärivad ema-isa pojalt - "Kallis pojuke, miks sa varem sõnagi ei öelnud?"
Mispeale laps kehitab õlgu: "Mul polnd midagi tähtsat öelda."
Neid lugusid lugedes või kuulates mul lapsena alati kihvatas - kuidas see poiss küll koolis hakkama sai? Ja natuke vanemana kripeldas - aga miks nad logopeedi poole ei pöördunud? Vastus on alati sama - lood pärinevad palju vanematest aegadest, mil kõik lapsed ei pidanudki koolis käima ja logopeedi polnud veel leiutatudki. Samas ilmselgelt talutöödega sai selline poiss hakkama ilma probleemideta, vastasel korral oleks lugudes seegi sees. (st see oleks oleks üks teine lugu) Elati aga ühtse suurperena, kus iseseisvus kui selline polnud tingimata teema, sest seda karja juhtisid peremees ja perenaine ja veel suuremaid otsuseid langetati sageli hoopis mujal.
Laste iseseisvumisest, täis kasvamisest ja hakkamasaamisest võiks pika postituse krjutada, äkki teengi seda. Ühest küljest pole erinevate põlvkondade iseseisvumine võrreldav seoses ääretult erinevate oludega, teisest küljest loomulik soov võrrelda oma noorusajaga. No ja kõige määravamad ikka individuaalsed erinevused.
Meie tüdrukud ilmselt iseseisvamad kui meie omal ajal olime. Samas muidugi mugavad ka, ehk siis saaksid hakkama küll aga kui emme või issi mingi ebameeldiva või tüütu asjatoimetuse juures aitavad võtavad abi heameelega vastu. Äsjane reisiseiklus hea näide.
Et inimkeha pole disainitud suurt üle 45 aasta välja vedama olen ka varem kuulnud, kas ja palju see tõele vastab ei tea ega viitsi momendil AI käest üle küsida. Kõigil asjatundlikult disainitud masinatel on kindel tööiga, enamus detaile peab garantiiajani vastu pidama aga mitte palju üle selle, muidu oleks materjali raiskamine. Korraliku järjepideva hoolduse ja sihtotstarbelise kasutamisega saab tööiga pikendada oluliselt kuid mitte lõputult. Palju ka õnneasi, kui kvaliteetsest partiist osad pärit. Eks sama inimkehaga. Ma ise vaatamata garantiiaja ammu täistiksumisele tänu järjepidevale hooldusele füüsilise koormuse ja vaimse lõõgastumise näol seni veel rohtusid ei tarbi, podistan madalatel tuuridel vaateid nautides tasapisi edasi :D
Tõelevastavusega on see teema (pista see AI sinna, kus on pime ja päike ei paista) et tootmisliin pole taadeldud ja iga isend pannakse kokku käsitöö... noh seesuur. Orgaaniliselt. Seega on lõtk päris suur. Aga 45 on enamvähem see vanus, kus kõige kiiremini kuluvad osad hakkavad tunda andma ja naistel jõuab kätte perimenopaus.
Üldiselt ei maksa siin oma järjepideva hooldusega väga kiidelda, ega neid maratoniraja äärde surnud professoreid on ennegi nähtud.
Minu lapsuke on oma vanuseklassis ka hiline küpseja, oma osa sellest ilmselt ka ATHl (nemad kipuvadki sotsiaalselt veits maas olema). Eks toetan kuni/kui vaja. Mäletan enda kooliajast, et olin ka pigem hiline iseseisvuja ning iseendaga veits hädas kuna mul ei olnud vajalikku toetust.
Toetamine sõltub ju ka sellest, kas ja kui palju vanemal ressurssi on. Ma ei pea siinkohal raha silmas, kuigi eks ka see kulub ära. Ma ise hetkel tunnen, et ei jaksa kedagi aidata, sest kroonilise haiguse ägenemine, või nagu vanarahvas ütles, siis surm ka ei võta sealt, kust midagi võtta pole.
Töö on ikka tellija materjalist, öeldakse. Mul on siin näiteks paar pealt 70aastast prouat, kes iga päev vähemalt tund aega kepikõndi teevad, ilmale vaatamata, ja end igati toimekana hoiavad. 50ndates ujumise ja jooga ette võtsid ja mulle hetkel ilmselt oma liikuvusega ära teeksid.
Mul on paraku tavaks süvenenult tundide kaua lugeda või midagi uurida, isegi söömine ununeb sellega. Ja siis olen kangete kontidega ega saa liikuma.
Nüüd ikka sunnin vahepause tegema ja jalutama.
Tuttav professor tõepoolest sai terviserajal maratoniks harjutades insuldi, taastus aasta ja nüüd on veel aktiivsem sportlane.
Kõike tuleb mõistlikult teha, nii füüsilise kui vaimse koormusega ei maksa üle pingutada, eriti kui sa varem pole seda suurt teinud. Ei kahtlegi, et jaksaks maratoni joosta ja mõnda aega oli see ka plaanis aga siis mõtlesin, et milleks, kellele mul vaja end tõestada, ülepäevased rahulikud 5 - 10 kildised jooksud niigi keskmisest aktiivsema elu juures piisavad füüsilise vormi hoidmiseks. Mis puutub maratonirajal lusika põõsase viskamisse, siis see oleks ju lausa unistuste lõpp võrreldes hooldekodus aastate kaupa virelemisega. Parim lahendus mu arust ongi mingi meeldiva tegevuse käigus juhe välja tõmmata.
Marfa, nii ta on, ja lisaks ressursi olemasolule sõltub ka, kui paljude tahtjate vahel seda ressurssi üldse jagama peab. Üks laps, üks funktsioneeriv kaaslane ja üks majapidamine on kõvasti kergemad hallata, kui N+2 majapidamist ja last.
Rebane, ma mõtlesin rohkem seda juhtumit, aga ega see ainus polnud: https://tartu.postimees.ee/4414285/tartu-maratoni-meditsiinipealik-rajal-juhtunud-tragoodiast-koik-pingutasid-maksimaalselt-et-inimene-elule-tagasi-tuua
Noh, TT, kui unistuste lõpp, siis ära hoia ennast tagasi... ah ei, pea ikka piiri.
Viimase lause kommentaariks, et ma juba valmistun, nii viimased 50 aastat. Täiesti iseseisvalt.
Ja vaata, kõik tahavad linna kerge elu peale - puhas ja soe tuba, absoluutselt kõik eluks vajalik tuleb seina seest täiesti iseenesest. Sa ainult patseeri puhtal, kaunil, turvalisel tänaval ja võta universumi kingitused vastu. Linnalistest asulatest väljaspool see kõik lõpeb ja ykski õrn lõunamaa eluvorm ei taha ligund võserikus orasheinajuurikaid otsida, sest meil on enamus aastast november ja muud lihtsalt pole. Ahjaa, riideid ja jalatseid ka lepistikus ei ole, sa pead ise käepäraste riistade abil hakkepuiduvanni vm koormakattest keebi ja autokummist plätud tegema. Millest aga mobiililevi ja televiisorit teha, ma praegu ei teagi.
Väidetavalt on praeguseks igatsugu rõivaesemeid nii palju toodetud, et kui igasugune rõivatootmine kohe ära lõpeb, siis jätkub ikka veel kaheks-kolmeks põlveks küllaga.
Siis jääb transpordi st kandevõime ja pikkade vahemaade yletamise probleem, millele lisandub häda turvalise ladustamise probleemiga. Md, ostsin hiljaaegu mõned rahvariideraamatud sh valmistamisjuhendid. Ka pastelde tegemise kohta on eesti keeles raamat välja antud :)
Mõtlen sama, et minu riietehulga ja jalanõudega saan järgmised 20 aastat lahedasti hakkama. Eelmised 30 aastat olen olnud kaltsukafänn ja igasugust kraami, nii praktilist kui siidi-sametit on ohtralt kogunenud. Ja head kvaliteeti.
Praegu hullumeelsetes kogustes saadaolev odav kraam võib olla efektne, uudne, soodne jms, aga …
Vanasti oli ilusate riiete leidmine keeruline, ja kallis, nüüd näib olevat puhtal toidul ja muul kõrgem väärtus, sh rahaline
Plaanin ka laulupeojärgses veel mitte päris kustunud vaimustuses mõne vöökoti teha. Ja ennast tundes pigem kolm kui ühe :) Ja teksat sokutan ka. Puhast rahvariiet ostan pigem meistrilt, sest mul endal kipuvad miskid loovusepuhangud alati teelt kõrvale astuma.
Postita kommentaar