et koolilõpetajal on ka sigitaja ja selle sugulased, kes, khm, kutsuvad teda igal aastal jõuludeks külla, aga muidu eriti huvi ei tunne.
Kas ma peaksin neid teavitama? Ignorants ja toetuse (sh moraalse toetuse, aga ka nt akadeemilise toetuse) puudumine y-kromosoomi poolsete sugulaste poolt on olnud nii täielik, et paneb kõrvad kumisema. Küsimus laiale ringile. Kas:
- teha mitte midagi
- helistada Putuka isale
- saata talle sõnum
- saata solvava vihjega sõnum, nt: "Putukas lõpetas kooli aga see pole sinu teene", vms.
On 97% kindel, et valikud 2 ja 3 annavad üsna sama tulemuse, nagu valik 1, st vaikus. Kas see kolm protsenti väärib üldse pingutust?
Või peaks keskmise sõrme taskust välja võtma ja sellega natuke vehkima? T õde muide elab Tartus ja nende viimane jõul toimuski siinmail. Peale jõule on olnud null ühendusevõtmist. Null. Peaaegu et vähem kui null. Samas, kui me selle õega kusagil trehvame, siis tere ikka ütleme.
Või peaks keskmise sõrme taskust välja võtma ja sellega natuke vehkima? T õde muide elab Tartus ja nende viimane jõul toimuski siinmail. Peale jõule on olnud null ühendusevõtmist. Null. Peaaegu et vähem kui null. Samas, kui me selle õega kusagil trehvame, siis tere ikka ütleme.
Lihtsalt FB seinal oma laste eluettappidest avalikkuse teavitamine (lootuses, et mõni T sugulane seda märkab) on asi, mida ma pole ammu teinud ja kuigi Võsukesega oli see kuidagi loomulik, siis Putukas on esiteks palju privaatsem ja teiseks pole FB enam see. Natuke selline... mingetekõikperse tunne on.
18 kommentaari:
Ma valiks variandi 1. Kui teised punktid mingit tulemust nkn ei anna siis tekitad endale lihtsalt soovimatuid emotsioone. Aga teiseltpoolt on ju nii suur ja uhke sündmus et juba uhkustamise mõttes paneks püünele. Või kuidas noormeesbise soovib.
Noormehe enda käest ei saa küsida, sest kuna papa on ta unustanud, on see talle veits valuline teema.
Variant 1, see oina tagumik ei vääri mingit tähelepanu.
Kaldun ise ka sinnapoole.
Ma valiks kolmanda. Las saab teada, ilma solvavate lisadeta, aga helistama ei hakkaks (ma olen tüüp, kellele helistada ei meeldi)
Ütleme nii. Olles paljude aastate jooksul kohanud sellelt poolelt väga palju kummitamisi ja mittereageerimisi, on mul tegelikult jõud suht otsas, kuigi jah, ma tean, et see oleks õige asi mida teha. Ma olen neid õigeid asju tulemusetult teinud lihtsalt liiga mitu korda. Ei jaksa olla enam “suurem isiksus” või kuidas seda nüüd tõlkidagi.
Aga ma leidsin siiski viienda võimaluse ja teavitasin hoopis ühte tema sugulast, kes vähemalt reageeris.
… ja kirjutasin FB seinal ka, võimalikult väheste detailidega. Juba see oli nii kurnav, et ma tahaks kuskile palmide alla sõita nüüd.
Tänud kaasa mõtlemast! Sellest oli abi. Kollektiivne aju. ÜI
Variant 1. Kui seni pole huvi olnud, vaevalt kunagi tekib ja sunniga kindlasti mitte. Persoon tuleks kanda teadmata kadunud asjade nimekirja.
Varasematel aastatel on olnud niipaljuke huvi, et mingi lootus on justkui säilinud, aga viimasel ajal jah.. kaotatud isa, ausal leidjal palun mitte teatada.
Ma valiks 1 või 3. Kui eimtaha siis ärgu reageerigu aga vähemalt ei saa hiljem öelda, et pole teavitatud.
Asjaolud maailmas ja eluasjades on keerulisemad kui kommentaarides arvustajad lahata oskavad...Mu töökaaslane mühatas, et esimese lapse vanavanemaid ei kutsutud lapselapse pulma ja nüüd tegid nood päranduse võõrale lastekodulapsele---"Oh, oleks ikka pidanud kutsuma!" Aga polnud neid vanavanemaid kunagi kuskile kutsutud (jne) Igal oma tõde, valu ja üleelamised hingeasjades, isegi kui on VAIKUS...Mulle meenub mingi Skandiaavia romaan, kus "armastus oli nii suur, et lähevad lõhki, aga kätt ei ulata keegi ja keegi ei küsi kellegi järele..."
Väga krüptiline.
Mis pärandusse puutub... kui ma pean ihuüksi (Ok, mind on jõudumööda aidanud MINU sugulased, aga kas see siis tähendab, et ma peaks iga järgijääva jõuraasukese kulutama selleks, et lapse ja isa suhtlemist alal hoida? umm.. jõuõlg on ikka vääga vales kohas praegu) panustama 200% selleks, et laps üldse elusana täiskasvanuikka jõuaks (ja see ei ole faking liialdus), siis on mul üsna savi, kellele kes mida pärandab. Vaadake... suitsiidi sooritanud lapsele oleks üsna keeruline midagi pärandada, nii et mis väärtus sellel siis saaks olema?
Et mina pärandan talle korteri, olgugi pisikese, seda ma tean ja see on mul tehtud. Kui inimesel on peavari ja loodetavasti selleks ajaks, kui pärandused teemaks tulevad, ka amet selgeks õpitud, siis on minu osa enamvähem tehtud. Kõik ülejäänud võivad oma pärandvara sirgeks sulaks teha ja otsejoones Sajusaartele pensionpõlve pidama sõita.
Mis puutub sellesse, et oh oleks pidanud kutsuma, siis sa, Skarabeus, tõesti ei tea, mida sa räägid. Olen kutsunud sadu kordi ja saanud vastuseks vaikuse. Kaua ma pean tühjusesse hõikuma? Le Papa asi on tegelikult oma pojaga ühendust hoida ja kui ta isegi kutsumise peale seda teha ei taha, siis kuidas see on üldse enam minu vastutus? Kuidas?
Teavitasin sugulasi. Nemad vähemalt vastasid. Asi seegi. Edaspidiseks aga - Putukas on täisealine. Tema telefoninumber ei ole muutunud ja on asjaosalistele teada. Mina ei võlgne enam kellelegi seda pingutust.
Ahjaa - kui papa peaks hakkama jälle seda nalja tegema, nagu on juba palju kordi olnud, et lepib pojaga kohtumise kokku ja ei tule kohale, ükskord isegi, saatis oma alluva pojale järele, lasi tal poja objektile sõidutada ja ei tulnud sinna ka kohale, siis ma ütlen lapsele küll, et teadsa, ausalt ka, sul ei ole tegelikult kohustust temaga suhelda. Ja sina, kallis laps, ei vastuta ka selle eest, kuidas TEMA käitub. Fakk.
Ega tulevikus see ei ähvarda, et pojal tuleb oma eemalehoidnud isa hooldekoduarveid maksta?
Sellega tegeleme siis, kui see hetk kätte jõuab. Muide, hooldekoduarveid saab järeltulijatelt välja nõudma hakata alles siis, kui papa enda varandus on realiseeritud.
Pigem on oluline Putukat hoiatada, et igasuguste päranduste vastuvõtmise eel tuleb teha pärandvara inventuur, et mitte jääda esivanemate võlgu mõttetult kinni taguma.
Pigem on oluline Putukat hoiatada, et igasuguste päranduste vastuvõtmise eel tuleb teha pärandvara inventuur, et mitte jääda esivanemate võlgu mõttetult kinni taguma.
Kui vanavanemad on lapselapse elus algusest peale osalenud, siis ei teki ka probleemi, et pulma ei kutsuta. Eks see ole muidugi igaühe enda valik, millega oma aega sisustada ja kui lapselaps programmi ei kuulu, siis tulebki leppida, et suhted puuduvad.
Ma siin isiklike kogemuste taustal räägin ning olles ka ise vanavanem, tean täpselt, et suhe lapselapsega luuakse juba lapselapse beebieas, mitte ei oodata, et kakskümmend aastat hiljem järsku tohutu armastus tekib.
Postita kommentaar