Sel ajal, kui enamik lapsi olid eile üsna rõõmsad, et väsitav kooliaasta sai selja taha, on üheksanda klassi lõpetajate stress suurem kui kunagi varem. Igatsugu jaburad uuendused ja muud lõbustused.
Põhikoolilõpetajate mure: https://www.err.ee/1609715241/gumnaasiumikohtade-nappuses-vaevleval-tartul-pole-riigilt-abi-loota
Te võite siinkohal rääkida, nii et suu villis, et lapsevanemad on kõige kurja juur ja nad ei peaks oma lapsi survestama just parimatesse gümnaasiumidesse pürgima, see kahjuks ei seleta - ammugi ei lahenda - ära kogu probleemi. Jah, riik arvab, et lapsed võiks rohkem kutsekasse minna, sealt saab ka põhimõtteliselt justkui keskhariduse ja nii. Ja kõigile pole keskharidust vajagi, eksole. Ideena on see ju ilus. Praktikas kukuvad asjad välja natuke teisiti. Näiteks, Putukas oli 9. klassi lõpus absoluutselt veendunud, et tema tahab minna kutsekasse mehhatroonikat õppima. Ta on tark poiss, tal olid head hinded, kõik ütlesid, et eieiei, las läheb ikka gümnaasiumi, aga ma pole selline survestajat tüüpi ema väga* ja kuna ma niikuinii olin rääkinud oma Tartusse kolimise plaanidest, siis otsustas ta Tartu suure kombinaatkutseka, praegu VOCO kasuks. Sellel koolil on üldiselt hea maine ning konkreetselt mehhatroonika erialale oli tihe konkurss, kusjuures sisseastumisvestluse ukse taga oma last oodates kohtusin ma paanikas emaga, kelle suur hirm oli, et tema laps ei saa kutseka kohtagi, kuigi linn justkui peaks lastele ligipääsu haridusele tagama. Ähvardas, et kui vaja, kolib ta Pärnusse (ka seal on kutsekas), sest kui ta laps ei saa programmeerimise või mehhatroonika erialale, kuhu ta tahab, siis on ju mõttetu hakata teda suruma näiteks ehitusse või teenindusse - ja sealgi pidi konkurs kõva olema. Tuletame meelde, et valdavalt käis jutt 9 klassi tatikatest, kes, jah, vanasti olid juba künnipoisi staatuses, aga tänapäeva mõistes ikkagi täiega lapsed. (muide, sellele erialale astuvad ka paljud juba keskhariduse omandanud kutid, kes siis omakorda konkurentsi tihendavad, mis tähendab, et need 9. klassi lapsed on veel ebasoodsamas olukorras)
Niisiis,
probleem 1 - ka kutsekatesse on konkurss, paremate tulevikuväljavaadetega erialadele eriti kõva
Putukas ise jalutas sellelt vestluselt välja rahulolevalt irvitades, sest ta oli - järjekordselt - õppejõu oma teadmistega oimetuks löönud ja nagu ta kõrvalt teisi vestlemas kuulates tõdes - paljud põhikoolilõpetajad ei tea isegi, milleks kasutatakse liitiumi. Putukale plusspunkt aga koolisüsteemile... mida te teete tundides? Okei, see juhtus enne sõda Ukrainas, aga ikkagi. Elektriautod olid selleks ajaks juba mõnda aega mööda maailma teid ringi vuranud, kuidas saavutatakse olukord, kus tehnoloogiahuviline noor (kes peaks eelduste kohaselt olema mehhatroonika eriala sihtgrupp) ei tea, milleks kasutatakse liitiumi? (ma ei esitagi seda pretensiooni, et põhikooli lõpetaja peaks teadma midagi liitiumi meditsiinilisest kasutamisest).
Paraku ei jätkunud koolitee sama hiilgavalt, kui see oli alanud, sest seal ikkagi oli aegunud õppeaineid, mille mõttekus on küsitav; ja mis kõige hullem, matemaatikas oli õpetaja sunnitud hakkama tegelema 8 kl tasemega, selle asemel et ilusti gümnaasiumi matemaatikaga edasi minna ja Putukas kaotas huvi ja õpimotivatsiooni ja kukkus videomängude maailma sügavale sisse ja tal tekkisid mõned päris suured sabad. Õnneks anti talle aasta jagu pikendust nii et nüüd olen ma enda õppimiste kõrvalt nüginud teda neid sabasid ära sooritama, kusjuures meid on kõvasti aidanud õepoeg, kes ise töötab IT alal ja kes on Putukaga kogu gümna matemaatika eraldi läbi võtnud. Aga siit tuleb kohe suur ja rasvane
probleem 2: õppetöö tase kutsekates pole alati hea, kahjuks ka mitte eriala jaoks olulistes ainetes
Jah, muidugi, kuigi kutsekas peaks teoreelitiselt keskhariduse kätte saama, ei arvagi keegi, et selane keskharidus peaks olema üldainetes sama laiapõhjaline ja kõikehõlmav kui gümnaasiumides - ning selle laia põhja eest Putukas ju kutsekasse põgeneski - aga te ei tee mulle selgeks, et kõrgemal tasemel reaalained ei ole mehhatroonikule vajalikud ja et talle piisab põhikooli matemaatikast.
Edasi, Putuka probleeme me lahendame; ja edukalt, nii et selles osas ma nõu ja näägutamist ei vaja, aitäh, aga ootamatult on selgunud sarnased probleemid mujal. Nimelt: minu hooldajatest kolleegid. Enamik neist on hooldajana töötanud kaua ja läbinud ka mitmeid koolitusi, sest erinevalt hooldekodust on Kliinikumil tõsine huvi ja ilmselt ka kohustus oma töötajaid koolitada. Paraku on vaid vähestel neist ametlik hooldaja kutse ja alates umbes eelmisest aastast hakkab see juba palgas tunda andma. Esialgu natuke, aga kuna igal pool nõutakse järjest enam spetsialiseerumist ja tunnistusi ja tõendeid, siis võib see vahe hiljem suuremaks kasvada. Milles küsimus, ütlete? Miksnadeivõiks minna ennast koolitama ja se kutse kätte saada, ütlete? Jaa... Päris paljudel neist ei ole nimelt keskharidust, sedasama keskharidust, millest mina ennast omal ajal lihtsalt ohjeldamatult raamatuid lugedes läbi looderdasin ja mulle anti väga palju võlgnevusi andeks, sest ma joonistasin kooli seinalehte pilte. Meil oli keskas muuseas ka tööpraktika, mis tähendas, et ma kudusin mõned ebaühtlased rahvusmustrilised villased säärised, mida tagantjärele on piinlik meenutada, aga mis ilmselt paisatis siiski kaubandusvõrku, sest plaan vajas täitmist.
Aga keskharidus on isegi sellel erialal paraku sisseasumiseks nõutav. Mis on absurdne. Need inimesed ei ole rumalad. Mõni neist ongi kunagi hoopis kutsekas käinud, aga sellisel erialal, kust keskharidust tookord sama soojaga kätte ei saanud. Hooldajatöös ei ole tegelikult keskharidust vaja - keda huvitab, mida sa Tuglase "Väikesest Illimarist" arvad või kas sa suudad Puškinit originaalkeeles tsiteerida (kusjuures see, et ma suudan, ei teinud minust veel vene keele oskajat) või kas sa tunned ära orgaaniliste molekulide valemid. Olulised on hoopis ergonoomika, hügieen ja inimlik suhtlus.
probleem 3: keskharidust nõutakse ka seal, kus seda sisuliselt vaja pole
ja pole ette näha, et nõuded haridusele, õigemini haridust tõendavale paberile tulevikus leebemaks muutuksid. Pigem karmimaks, kui üldisi suunitlusi vaadata.
Ehk siis oleme tagasi esimese viidatud artikli peamise probleemi juures - riik karmistab nõudmisi aga nende täitmise koormus lasub lastel. Kusagil selles mäsus peaks olema siiski ka miskine paindliku hariduse võimalus... isegi ähvardasin kunagi Putukat, et kui ta oma (olgugi tobedat) käsitsi joonestamist (minu abiga) ära ei tee ja ära ei esita (see viimane punkt oli kõige raskem), siis peabki ta hakkama õhtukoolis "Väikest Illimari" tudeerima (see ähvardus mõjus!) aga... aga... oeh, ma ütlen. Ja üldse, kas täiskasvanute gümnaasiumis ei ole mingit ülempiiri, kui paljusid nad vastu võtta saavad? Kusjuures ka seal peab tegelikult kohal käima, ehk et ajafaktor ei ole sugugi nii paindlik, kui lubatud. Kas netiajastul ei võiks just riik üllitada miskit üleriigilist e-gümnaasiumi, mis sobiks ehk neile, kellele miski muu ei sobi? Jah, akadeemilise petturluse probleem kerkib siin kohe üles, aga no olgem ausad, see probleem eksisteerib ka nendes koolides, kus tuleb tunniplaani järgi füüsiliselt kohal käia. Jah, isegi see ei lahendaks kõike, aga.
Või eksisteerib selline e-gümnaasium? Hui ma tean. Mul tuleb esmaspäeval farmakoloogias eksam ja kolmapäeval Putukal kutseeksam, mul ei ole tegelikult - kui aus olla - aega meie haridussüsteemi vähereklaamitud ja tõenäoliselt ka pigem imaginaarsetes võimalustes rohkem surfata.
_________
*välja arvatud juhul, kui lapse toa põrand on põlvekõrguselt prahi, puhaste ja mustade riiete ja tarvikute seguga kaetud, siis ma tõesti kaotan kannatuse ja hakkan survestama. Või siis, kui ta oma valmistehtud koolitööd ära ei esita.
Ränt läbi, alliteratsioon kestab.
40 kommentaari:
Esimest korda ei ole mul kommentaariks öelda muud kui +1!
Tont küll.
Mu vanem poeg lõpetas paar aastat tagasi Võrumaa kutsekas mehhatroonika.
Kursust alustanud umbes 15 poisist lõpetas 2 või 3. Me rääkisime aja jooksul ka selle põhjustest.
Teistel nn poiste erialadel oli lõpetamise protsent põmst sama.
Kas Tartu kutsekates on see % parem?
Olenemata vastustest ytlen ma, et väga hea, et vanemad õppijad ka hariduse ligi lastakse, mitmel põhjusel hea. Sest tyhjad õppeklassid on ropp maksumaksja raha raiskamine, ja Väimela näitel pole siin kyll kool syydi.
Ausaltöelda ma ei tea seda protsenti, võibolla annaks selle kusagilt välja kaevata. Aga lõpetajate nii madal protsent tundub siiski olevat ka haridussüsteemi probleem. Sest miks nad kooli pooleli jätsid? Mis see põhjus oli? Vähene kodune tugi? Kui riigil on insenere vaja, siis kas riik ei võiks seda tuge kooli poolt rohkem organiseerida? Hariduse enda tase - see, milles mina probleemkohta nägin? Seda olen ma ise pidanud koduse toega kompenseerima, aga minul oli vastav võimalus, kõigil ei ole.
Jah, muidugi on hea, kui täiskasvanud hariduse ligi lastakse, aga pole üldse hea, kui pärast 9. klassi lapsed koolisüsteemist välja kukuvad.
Ja kui rääkida täiskasvanuhariduse vanemast otsast, siis ikkagi ei peaks hooldajaametit õppivalt inimeselt tingimata keskhariduse olemasolu nõudma.
Audentese e-gümnaasium on ie-gümnaasumiõpe, oleme seda tütre jaoks vaadanud, ühe kolleegi poeg lõpetab sel aastal. Aga see on tasuline, küll mitte liiga kallis. Üks tuttav noormees lõpetab sel aastal, 24 -aastane. Poisi ema on mu kolleeg, ütles, et seal ollakse väga paindlikud ja vastutulelikud. Nemad olid väga rahul.
Viljandis on ka e-gümnaasium. Mina lohisesin läbi gümnaasiumi tänu muusikale. Nüüd omandan tööks vajalikku kõrgharidust ja saan selle enne pensionile minekut vast kätte ka. Vanematele katsetele on elu vahele seganud Samal erialal olen töötanud 30+ aastat ...
Mu poja kursavennad EI VIITSINUD KOHE YLDSE. Ja jutt on kooli lähiymbruses v yhikas elavatest poistest. Ma pidin ka muidugi meie poisi põhjuseta puudumistega tegelema. Õppetöö v õpetajate kohta ta ei kaevanud eriti midagi, v.a. et igav on, tööd saavad ruttu tehtud ja siis vahi pikalt ja pidevalt niisama (et jätaks selle osa vahele ja hakkaks kohe hommikul arvutiga mängima). Neil oli ka keskkool+eriala.
Njah, sellega on raske midagi ette võtta.
Hooldajaks ei pea õppima tervishoiukõrgkoolis. Seda eriala pakuvad põhihariduse baasil päris mitu kutseõppeasutust. See et kõrgkoolis on vastuvõtutingimuseks keskhariduse olemasolu, on (minu arvates vähemalt) ju päris loogiline. Aga nagu ma ütlesin, hooldaja tase 4 kutseõpet pakuvad veel mitu kooli üle Eesti ja põhihariduse baasil ning ollakse päris paindlikud nende osas, kes juba töötavad. Nii et ausalt öeldes ei saa probleemist aru.
See, et kutsekast saab ka keskhariduse, päris ei päde. Üldaineid antakse seal üsna minimaalses mahus ja riigieksamitel heade tulemuste saamiseks tuleb ise ikka lisatööd teha (kuigi samal ajal vaja õppida ka erialaaineid ja teha praktikaid). Ma näen seda asja pigem nii, et kutsekas on neile, kes teavad, mida õppida soovivad. Ka peale gümnaasiumit võib ju kõrghariduse asemel kutset õppima minna aga siis juba erialaaineid.
Ma siiralt loodan, et toimima ei jää see skeem nagu minu enda kooliajal kui kutsekasse läksid need, kel polnud väga helged pead ning kui noorel inimesel endal eriala valiku visiooni polnud (enamasti polnudki) siis tüdrukud õppisid kokaks ja poisid autoremonti või ehitust (sest naistel ikka söögitegemise oskust vaja ning meestel meestetöid). Kusjuures elu on näidanud, et päris mitmed põhikooli ajal mitte nii helged pead lähevad gümnaasiumivanuses alles lahti.
Seda uudist, kus kirjutati, et põhikoolilõpetajate jaoks ei jagu ei gümnaasiumi- ega kutsekakohti, oli päris karm lugeda. Kas kõik need "üle jäävad" lapsukesed peaks siis joonelt tööle minema või teise linna internaati? Loodan siiralt, et enda lapse põhikooli lõpuks on jõudnud süsteem kuidagi paika loksuda ja asjad toimima hakata.
Terje, hooldajakoolitus tervishoiukõrgkoolis on siiski kutseharidus, mitte kõrgharidus. Probleem seisneb selles, et need teised koolid on Tartust kaugel ja inimene, kes käib tööl (hooldajana) ja kellel on pere, ei saa seal kaugel koolis käia nii väga. Kahjuks nõuab elamine raha ning hooldajana juba töötaval inimesel ilmselgelt ei ole seda raha kuigi palju ülearu.
Nell, kutsekast saab teoreetiliselt keskhariduse, igatahes kutsekeskhariduse tunnistuse. Sama teoreetiliselt võiks mehhatrooniku erialal matemaatika õpetamine olla siiski keskhariduse tasemel, mitte korrata juba üle 8. klassi matemaatikat.
Jälgides praegust tehnoloogia (eriti AI) arengut olen veendunud, et eri tüüpi hariduste ja oskuste vajadus muutub kiiresti ja kardinaalselt. Kõige keerulisemaks on muutunud juba sel aastal kogenematute valgekraede (loe äsja ülikooli lõpetanute) olukord kuna AI võtab täie hooga just nende (lihtsamat ajutööd nõudvad) tööd üle. Ja jutt pole mitte ainult praktikale võtmise või värbamise vähenemisest vaid ka madalama astme spetside koondamisest. Esialgu veel pole keskastmeni jõudnud aga kaugel seegi. Manuaalset ja inimestega tegelemist nõudvat tööd ei jõua robotid nii kiiresti üle võtta kuid siingi küsimus vaid ajas. Suur rasvane küsimärk kuidas ühiskond selle probleemi lahendab. Ei kadesta tänapäeva noori aga alati on hakkama saadud, küll saavad nüüdki. Noored on leidlikud ja kohanemisvõimelised!
Mina jällegi ei saa sinu probleemist aru. Juba teine postitus, kus sa postitad Morgie blogisabas ebameeldiva kommentaari. Äkki valgustaksid, mis sunnib sind säändseid kommentaare postitama. Kas haigus, vanus, kodused ebameeldivused või ehk veel midagi?
Positiivseks uudiseks muidugi asjaolu, et AI võimaldab väga kõrgetasemelist personaalset õpet ... kui vaid huvi on. Võtmeküsimus on HUVI!
AI teemal:
"Behind the Curtain: A white-collar bloodbath."
https://www.axios.com/2025/05/28/ai-jobs-white-collar-unemployment-anthropic
"AI companies and government need to stop "sugar-coating" what's coming: the possible mass elimination of jobs across technology, finance, law, consulting and other white-collar professions, especially entry-level gigs.
/.../ Few are paying attention. Lawmakers don't get it or don't believe it. CEOs are afraid to talk about it. Many workers won't realize the risks posed by the possible job apocalypse — until after it hits."
Üleeilses intervjuus Wired juures mainis Google Deep Mind AI CEO Demis Hassabis, et edukateks osutuvad need noored kes õpivad AI'd oma valitud erialal kõige efektiivsemalt kasutama. Nende "tootlikkus" saab olema teistest kordi kõrgem, ilma AI kasutamisoskuseta jääd lootusetult maha. Millest ta ei rääkinud on siin varemgi teemaks tõusnud "priviligeeritusest", mis avaldub pigem tehnilises nutikuses mitte finantsilises olukorras, sest paljud võimekad AI süsteemid on õppimistasemel tasuta kättesaadavad.
Eelmisel aastal puutusin kokku kutseõppe võlu ja valudega. Sugulaste poisid (õpihimulised, kuid gümnaasiumis jätkata ei soovinud) valisid kutseõppeasutusi ja tõepoolest populaarsete erialade sisseastumiskohti napib ja konkurss on suur. Esimene eelistus oli Vana-Võidu tehnikum - kohti oli kas 6 või 7 - seal jäid ukse taha. Nüüd õpivad Tallinnas, on aktiivsed ja otsisid võimalusi oma teadmisi/oskusi rakendada erinevates ettevõtetes, teevad kooli kõrvalt praktilist tööd, õpivad ja on rahul. Samas väljalangemise % on suur, sest paljude jaoks on kutsekas justkui lapsepõlve pikendamine ja ei saada aru, mis ees ootamas on ning kui juba 9ndani hädavaevu läbi veeti, siis kutsekas - nüüd ohkan samuti...tagasilöök on kohutav... kui õpetaja peab hakkama 7nda klassi keemia algteadmisi õpetama ja matemaatikas pole mõned valemeid alates 8ndast klassist näinud - siis tekib mul küsimus, kuidas see 9nda klassi tunnistus välja anti? Füüsikast ei hakka rääkimagi. Kuulen neid jutte ja ei väsi imestamast. See viib alla ka kogu õpimotivatsiooni nendel, kes soovivad edasi jõuda, mitte jõuga tagasi vedamist. Mulle tundub, et õpetajad seavad end nende järgi, kes ei oska, ei saa aru - mitte nende järgi, kes on tasemel ja tahavad edasi jõuda teadmiste omandamisel. Siinkohal tuleb juba põhikoolis teha pööre ja tagada vähem edasijõudvatele õppijatele järeleaitamine teadmiste omandamises. Teadmisi normaalses tempos omandavatel õppuritel on igav. Kui on igav...sealt algab tagasilangus. Palju sõltub õpetajast ja tunnustus kõigile õpetajatele, kes märkavad oma klassis igavlevaid noori ja annavad neile vaimukohaseid ülesandeid, samal ajal vedades järgi neid, kes lihtsalt ei viitsi või kellel puudub sisemine õpimotivatsioon. Kõik saab alguse inimesest endast ja tema suhtumisest. Kui on raske - tuleb pingutada, et edasi jõuda. Kui esimest lahendust ei leia, otsi järgmine.
Hooldajate haridusteemat täpsemalt ei tea, kuid mulle näib, et siin võiks HTM teha teatava erandi, on ju VÕTA, mis võiks arvestada eelnevat töökogemust ja siis võiks ju korraldada neile, kes vastavat haridust soovivad omandada - nt kursused ja selle lõpetuseks testi, mis võimaldaks neil minna õppima rakenduskõrgharidust andvasse asutusse. Lihtsalt ukse kinni löömine vastaval erialal juba töötavatele inimestele - tundub ülekohtune. Tuleb näha laiemat pilti ametnikel ja tunnustus Kliinikumile, et oma töötajate teadmiste täiendamisse panustab ja töötajatele samuti, kes peavad elukestvat õppimist oluliseks.
Sesamy ja Pilleke, jah, ma vaatasin järele, ka Viljandi e-gümnaasium on tasuline ja õppeaasta ning täiskursuse peale tuleb üpris kopsakas summa. Samas - mul on üks noorem kolleeg, kes ehk leiab selle siiski kasuliku olevat. Iseenesest võiks muidugi olla samasugune e-gümnaasium olemas ka riigi toega, eriti kui järjest igal pool gümnaasiume kinni pannakse ja koondatakse ja ka väikesi maakoole järjest ära kaotatakse - ehk siis sita regionaalpoliitika asenduseks võiks luua mingigi võimaluse.
Kaaren, ma mõtlesin selle Väimela kooli peale natuke. Jälle veits regionaalpoliitika teema. Kuidas seal muidu õpetamise tase oli?
Me räntisime eile sel teemal naabrinaisega kõvasti ja jõudsime kahele järeldusele. Üks oli see, et vanemad hooldajad tiksuvad selle veidi väiksema palgaga pensionini välja aga nooremad hakkavad mujale vaatama ja tulemuseks on mis...?
Teine oli see, et matemaatikas võiks nii põhi- kui kutsekoolides olla tasemegrupid, mitte jälle ajada seda maniakaalset rida, et kogu klassikomplekt tuleb kõikides ainetes sama tempoga edasi viia. Las siis ühed saavad järeleaitamist (ja neile tuleks selle jaoks lisatunnid kehtestada) ja teised lähevad edasi. Eriti kutsekoolidel võiks olla vabadus selliseid tasemegruppe sisse seada, kui ka põhikoolis jääb asi haridusbürokraatia taha seisma.
Nii, aga nüüd ma vabandan, ma pean homseks õppima (ilma AI-ta, sest see raisk jätkuvalt valetab ja mul pole nii palju aega, et kõiki neid väikesi valesid üle kontrollima hakata) ja rohkem ma ei saa siinses vestluses osaleda.
Ma kustutasin vahepealt ühe kommentaari ära, sest osa sellest sai valele inimesele adresseeritud. Uuesti ja õigele inimesele:
TT... AI-d ei saa enda harimiseks usaldada, sest AI võib valetada. Sest ta on loll masin. Mis aga puutub priviligeeritusse, siis ei, sa ei saanud ka sellest aru. Sinu priviligeeritus ei ole see, et sa oled teistest tehniliselt nutikam, vaid selles, et sul lihtsalt vedas, et sa leidsid endale õiget sorti eriala õigel ajal, õiges kohas ja sul jätkus ka õiget sorti nahhaalsust. Nahhaalsus ei võrdu nutikusega. Väga paljud tehniliselt nutikad inimesed on lõksus sotsiaalselt keerulises olukorras. Sotsiaalsete probleemide olemasolu eiramine ei võrdu samuti nutikusega. Elu on sind lihtsalt hellitanud, et sa nende probleemidega pole ise kokku puutunud.
Lisaks ei lahendaks AI kasutamine ka siis, kui see ei valetaks lihtsate faktide kohta, minu postituses toodud probleeme, millesse sa ei vaevunud isegi süvenema, täpsemalt haigutavat lõhet selle, mida haridussüsteem nõuab ja selle, mida ta pakub vahel, kusjuures lõhe täitmiseks ja edasiõppimiseks vajanevad mitte niivõrd teadmised kuivõrd paberid. Neid pabereid su AI ei anna.
Ära pane tähele, Marfa, ega see toon mind ei häiri. Terje kasuks peab ütlema, et ta vähemalt loeb postituse läbi ja mõtleb kaasa.
Kaasamõtlemine ei peaks sisaldama hinnangute andmist või teise inimese või tema probleemi pisendamist. No ja mind lugeja/sinu sõbrana paraku häirib, aga kui inimesel on väga hea selgitus pakkuda, siis ma muidugi aktsepteerin. Ja vot seda selgitust ma nüüd ootakski ;)
Seda ma mõtlesingi, et diplomi mõttes annab kutsekas küll keskhariduse aga gümnaasiumiharidusega see päris võrdne ei ole ja kõrgkooli edasi minekuks kipub sellest väheseks jääma.
Nell, ma arvan, et kui õpetamine oleks õigel tasemel,. siis ei jääks, sest kõrgkooli sisse astudes tegelikult juba spetsialiseerutakse. Kurja juur pole mitte selles, et kutsekool ideepoolest, vaid selles, et tehnoloogilise eriala matemaatikaõpetaja peab gümnaasiumimatemaatika õpetamise asemel põhikooli matemaatikaga järele aitama. Ehk siis süüdi on kutsekasse sisseastujate vilets ettevalmistus.
Tõsiasi, et kutsekooli üldharidus pole nii laiapõhjaline kui gümnaasiumis, ei sega tegelikult noorel tehnokraadil edasiõppimist, sest paljusid üldaineid pole edasiõppimiseks otseselt või samas mahus vaja. Vaja on just erialaga seotud aineid.
Ehk siis idee pole paha aga teostus jätab soovida ja näib ka, et keegi seda teostust ei kontrolli ega õgvenda.
Kui mõned aastad tagasi vaatasime tütrele, mida ta kutsekas võiks õppida, siis oli hooldaja üks väheseid, mida sai põhihariduse baasil. Mõtlesingi, et kas mingi muutus toimunud, aga ei süvenenud piisavalt, siit järeldan nüüd, et hooldajatel on mitmeid tasemeid ja osa tuleb õppida kõrgkoolis. Mu tütre amet see ei olnud, aga üldiselt jäi silma, et üsna vähe on erialasid, mida põhiahariduse baasil õppida. Me vaatasime muidug ainult Pärnut, sest ta tahtis siin elada.
Ma pean seda Viljandi e-gümnaasiumi asja ka uurima. Tänan nimetamast.
Õige eriala õiges kohas õigel ajal ... no ma ei tea. Eriala ei puutu väga asjasse, piisab justnimelt tehnilisest nutikusest. Olen töötanud väga erinevatel erialadel aga mitte kunagi otseselt ülikoolis õpitul, hakkamasaamisega pole kunagi probleemi olnud. Erialad on omavahel seotud vaid selle poolest, et nutikus, loogiline mõtlemine ja kiire õppimisvõime suureks abiks - nagu pea igal alal, mis otseselt ei eelda kaasasündinud talenti (muusika, maalikunst, ... ).
Nahhaalsus, kui oma tõe väljendamist selleks nimetada siis jah. Ei viitsi moosimiseks magusat jama ajada või kaasa noogutada. Küll ajalugu näitab kelle arusaamised õigeks osutuvad.
Muidugi sisaldab AI hallukaid. Teema õppimisel tekib inimesel (loodetavasti) arusaamine, tänu millele ta suudab valed välja filtreerida või vähemalt kahtluse korral üle kontrollida. Natuke sarnane uudiste lugemisega, sõltumata allikast on suht lihtne aru saada neist mis ilmselgelt jamps - ehkki viimasel ajal suudavad mõned poliitikud üllatada - eeldatav jamps osutub tegelikkuseks ;)
Paberitest - nii ja naa, lõpuks otsustab ikka inimene ise mitte paberid. Ega load sõida, juht sõidab. Paberite mitteomamine teeb elu veidi keerulisemaks kuid mitte võimatuks ... ise kogetud kuna minu omal ajal Eestis omatud paberid ei kehti kusagil mujal.
Selgituseks Marfale. Laias laastus võib inimesed selles küsimuses, kuidas nad probleemidele reageerivad, jagada kaheks. Ühed otsivad lahendusi, kuidas saab, teised põhjuseid, miks ei saa. Mina kuulun üsna kindlalt selle esimese poole hulka. Niisiis, kui probleem on selles, et on vaja hooldaja kutset, aga pole keskharidust - siis lähim kool Tartule on Valga KHK. Vabandust, kui see nüüd jälle ebameeldi või pisendav tundub, aga elades ise perifeerias, kus rongid ammu enam ei käi ja olles oma teise kõrghariduse töö ja pere kõrvalt omandanud 180 km kaugusel asuvas linnas, siis mulle tundub 80 km ja raudtee mitte ületamatult kättesaamatu. Töökohapõhises õppes ei ole koolis kohal käimist väga sageli, sõidukulude eest saab vähemalt osaliselt kompensatsiooni ka ja õpilaskodus saab ööbida 18 euro eest öö. Õppeaeg on 1,5 aastat ja aastas peaks 30 päeva tasustatud õppepuhkust ka saama. Minu arvates oleks see õppimisvõimalus väärt vähemalt lähemat uurimist. Ja keskhariduse omandamis e-õppe abil pakub ka Tartu täiskasvanute gümnaasium. https://www.ag.tartu.ee/oppetoo/eope/?
TT, ka hooldaja hooldab, mitte paber, aga ilma paberita makstakse talle riigisüsteemis vähem palka (hoolimata sellest, et hooldajaid on puudu, mitte ülearu). Kui ühtlasi on paberi hankimisel tõkked ees, siis juhtub tõenäoliselt see, mida Morgie juba ütles: nooremad hooldajad lähevad vaatavad endale mingi muu töö, kus palk ei sõltu nii väga paberist.
Hurraa, sõda Leipzigi linna all...
Notsu seletas põhipunkti kenasti lahti. Rohkem pole vaja lisada.
/ohkab ja läheb jalutama/
Sellest kõigest ma saan aru ja just niimoodi võinuks ka kohe postituse esimeses kommentaaris kirjutada.
Enne kommentaari postitamist tasub hästi järgi mõelda, kuidas kõlab sõnastus ja milline on kommentaari toon. Blogi on teise inimese veebikodu, kus minu arusaamist mööda oleks ilus viisakalt ja blogijat austavalt käituda.
Pilleke, ei, seesama tase 4 on omandatav Tartus ainult keskhariduse baasil, Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolis nii keskhariduse kui põhihariduse baasil ja Valgamaa kutsekeskuses põhihariduse baasil, kusjuures Valgamaal on õppe maht suurem, 90 EKAP asemel kokku 120 EKAP (aga võibolla nad pole oma kodulehel lihtsalt andmeid uuendanud), Pärnumaa kutsehariduskeskuses täpselt seesama tase 4, põhihariduse baasil. Kusjuures huvitav on siinjuures, et tundub, et kusagil ei pakuta kutseKESKharidust hooldustöötaja erialale. Minu hinnangul on see oluline puudujääk.
Terje, kui ma osutan haridussüsteemi väga laiadele puudujääkidele, siis seal mängib inimese isiklik tahe üsna vähe kaasa, sest hoolimata sellest suurest tahtest jäävad noored gümnaasiumite ja ka kutsekoolide uste taha. Pluss kui absoluutselt täpselt sedasama kutseharidust suudab üks kool anda ilma keskhariduse nõudeta ja teine ainult keskhariduse baasil, siis ma tahaks juba teada, mis on nii lolli erinevuse põhjuseks.
Marfa ütles: "Blogi on teise inimese veebikodu, kus minu arusaamist mööda oleks ilus viisakalt ja blogijat austavalt käituda."
AAMEN.
Morgie ütles: "... kui ma osutan haridussüsteemi väga laiadele puudujääkidele, siis seal mängib inimese isiklik tahe üsna vähe kaasa."
AAMEN.
p.s. Kui blogija kirjutab OMAENDA VEEBIKODUS pika, põhjalikult läbi mõeldud postituse "näen probleemi", tasuks pikalt ja põhjalikult järele mõelda, enne kui kommenteerida "aga mina ei näe probleemi".
Vabandust, natuke teravalt kukkus välja mul see p.s., kuid omaenda blogis olen kommentaaridega a la "ah sulle meeldib punane? vot mulle meeldib hoopis sinine" ülemäära tihti kokku puutunud, mistap mul ses osas taluvuslävi madal. Pealegi, tahtsin Marfale antud küsimuses tuge pakkuda.
Marfal on loomulikult täiesti õigus, aga mul on teatud asjades õnnestunud endale üsna paks nahk peale kasvatada, näiteks olen ma tööl kokku puutunud ka selliste nähtustega nagu et kena noor arstitudeng ütleb mulle omavahelises vestluses umbkeelse patsiendi kohta, et: "Aga meil siin ei pea rääkima üheski teises keeles kui riigikeel". Ja kuigi mul tekib selle peale kohe tugev emotsioon ning naiselik tung röögatada, et türa sa jõhvid HAIGE inimesega, loe moraali neile, kes on terved, niikuinii oled sa poole oma stuudiumist omandanud inglise, ehk siis mitte-eesti keeles; olen ma siiski õppinud leebelt naeratama ja ütlema: "See asi pole nii lihtne" ning siis lihtsalt oma toimetusi edasi tegema. Kuigi sisemuses kobrutab. Seedehäire.
Mmm.... minu jaoks on päris-elu ja veebi-elu erinevad. Päris-elus hoian end reeglina tagasi nagu sinagi. Näe, just ju blogisin sellest, kuidas snapdragon-naabriprouat kenasti ja kannatlikult kohtlesin.
Aga veebis, omaenda blogipinnal ei näe ma mingit põhjust paksunahaline olla, "sisemisi kobrutamisi" ära kannatada. Päris-elus esineb tihti olukordi, mida kumbki pool vältida ei saa, aga veebis saab igaüks oma "holier-than-thou" kommentaare suurepäraselt vältida. A la mina käisin kooliteed paljajalu, viiskend versta läbi lume ja tuisu, mõlemat pidi oli tee ülesmäge, miks sina ei sama ei suuda.
See on üks vana hea teema - kas inimesed käituvad internetis teisiti kui päris elus. Ma olen üldiselt seisukohal, et inimesed on juba nii kaua kasutanud internetti, et ei, nad ei käitu. St meievanused on küll üles kasvanud ajal, mil internetisuhtlust ei eksisteerinud, aga siis oli olemas näiteks kirjavahetus. Ja kui internet tuli, harjuti sellega väga kiiresti ära ja seda hakati kasutama nagu iga muud keelt. Tavalisest kirjavahetusest kiirem, kohati lausa reaalajas, aga üksteise valesti mõistmine ja/või kohmakas suhtlusstiil on igal pool võimalik. Erinevus seisneb ehk ainult selles, et mõnel juhul on internetisuhtluse osi võimalik tagantjärele kustutada. Paberil ja väljasaadetud kirjaga on see palju raskem. Suulises kõnes on seda võimalik eirata... aga ka ülevõimendatult tõlgendada. Ja täpselt samamoodi on võimalik ülevõimendatult tõlgendada kirjutatud teksti. Põhiline erinevus on, et päris elus on tehniliselt võimalik anda kontekst ka kehakeele ja hääletooniga.
Heakene küll, mõte läks uitama.
Nüüd, Terje ei ole minu jaoks veel valuläve ületanud, kuigi ta on sellele jah lähedal. Esialgu jääb temast mulje, et dialoog on võimalik, kuigi ta kannatab kah privileegipimeduse all, nagu TT-gi. Kes muuseas konkreetselt ületas selle läve oma "need kes jäävad töötuks ja nälga on ise süüdi, mitte AI-d kasutavad suurettevõtted" agendaga. Ärge laske ennast toonist eksitada. Mõte on see, mis loeb.
Igatahes, tänan poolehoiu eest ning ma usun, et vaidlustes selgub tõde, eeldusel muidugi, et need ei kujune vastastikkusteks monoloogideks. Ma üldiselt ei tõrju ühtegi kommentaatorit, mõned kommentaatorid peavad lihtsalt leppima, et ma ise olen ka võimeline üsna kurjalt vastama; kes muhku norib, peab muhku saama.
Postita kommentaar