kes otsib, see leiab

 kasvõi kogemata.

Näiteks... 

IV kanüül

Võibolla te ei teadnud seda, aga ravimite manustamise praktikumis oli meil kanüülipanekuks ainult üks tund ning turskete musklitega ning pöidlajämeduste veenidega silikoonkäsi ei jagunud sugugi igaühele, kujunes umbes 1 käsi kolme peale, st me tegime kordamööda aga seetõttu ei jõudnud teha kuigi palju kordi. Õppejõud ei olnud ise asjaga rahul, aga ütles, et ega ta midagi teha ka ei saa, nad on neid praktikume järjest vähendanud. Issver, praegu meenub mulle, et me pidime õppeaine tagasisideküsitluses selle vastu protesti avaldama ja ma vist unustasin... täiesti... Kohutav. Loodetavasti "nad" kuulavad siis vähemalt õppejõudu ennast, kui nüüd õppekava kohendavad - ja panevad neid tunde juurde. 

Igatahes, silikoonkäe peal, olgugi see ära torgitud, oli üsna lihtne veeni kätte saada, päris inimene peaks olema sootuks midagi muud. Ja asi mida me ei teinud - me ei harjutanud kanüüli panekut üksteise peal. 

Kuulsite õigesti. Õenduse tudengid ei teinud seda maailma kõige loogilisemat asja, ei võtnud paaridesse ja ei harjutanud kanüülimist. Sest et ei olnud ette nähtud. (võibolla ei raatsitud ka kanüüle, plaastreid, nahadesinfektante ja muud kraami kulutada, tont seda teab). 

Niisiis ootan ma oma õenduspraktikat augustis põnevuse ja hirmuga, sest mind võidakse panna tegema asju, mida ma olen seni teinud üksnes ülimalt vastutuleliku ning valutundetu silikooni peal. Kaebasin oma muret ühele meie osakonna õele, aga nii jutujätkuks ja möödaminnes, sest kohe oli vaja jälle joosta. Osutus, et kaebasin õigele õele. Kohe leidis ta mulle ühe verivärske abiõe, kellel oli huvitaval kombel sama mure. Kahjuks oli meil mõlemal sel hetkel kiire, aga me leppisime kokku, et kui samasse vahetusse satume, siis lubame teineteisel ennast torkida. 

Eile aga olin ma 24h vahetuses, mis vahelduse mõttes oli suht lebo. Õhtune aeg, vaikus ja rahu, kui ühtäkki helistas viienda korruse hooldaja ning ütles, et üks patsient just suri (ootuspäraselt) aga praegu on tema juures lähedased, vist jäävad kauemaks, ja kui nad ära lähevad, siis ta kutsub mind appi patsienti korda tegema, et olgu ma valmis. Ja järgmisel hetkel pistis pea meie ruumi uksest sisse seesinane õde Sõbralik ning teatas, et õde Arstitudeng* on valmis lubama mul enda peal kanüüli panemist harjutama. Mul hakkasid käed värisema (mõttes, mitte päriselt!). Esiteks... ja teiseks... ja kolmandaks... aga sellist võimalust ei saa ju maha magada! Vaatasin kiiresti Moodlest uuesti materjalid üle. Läksin teiste juurde, korrutasin, kuidas ma pabistan, õde Sõbralik oli vahepeal mulle juba mõned asjad valmis pannud. Panin ruttu mõned asjad juurde ja leidsingi õde Arstitudengi käe pealt veeni, isegi mitu. Suurepärased veenid! Mitte nii silmnähtavad, kui mudelkäel, aga selged, tugevad! Valisin parima välja, panin žguti käele, puhastasin naha, pingutasin žgutti "patsiendi" käe ümber, kes seda kohe ise veel pingumale tõmbas ja libistasin kanüülinõela sissse... ja sain vere kätte... ja siis helistas viies korrus. Telefon taskus lärmamas, lükkasin ("pt" juhendamisel) kanüüli mööda nõela lõpuni, nõela tõmbasin välja, eirasin helinat, avastasin, et ma polnud plaastrit ligi võtnud, veri lahmas, "pt" vallandas žguti (seda oleksin hoopis mina pidanud tegema), toppisin kanüüli ümber tupse, kruvisin pikenduse kanüüli külge, võtsin 10 ml süstla, kruvisin pikenduse külge, süstisin kanüüli füsioloogilisega läbi (nad osakonnas ütlevad miskipärast naatriumiga ja see kõlab mu kõrvale nii valesti), telefon jäi vait, puhastasin kanüüli ümbrust, haarasin kapi pealt plaastrid, paigaldasin kanüüli tiivakeste alla vastava padjakese, plaasterdasin "pt" ära ja kannatlik kannataja ütles seepeale, et eks sa mine pealegi, pärast võtame kanüüli ära. Utiliseerisin kiiruga kasutatud tarvikud (prügisort!) ja jooksin alla, jättes õde Arstitudengi päris patsientidele protseduure tegema, minu pandud kanüül käe peal. Koos pikendusega. 

All selgus, et viienda korruse hooldaja oli juba koos surnu palatiõega ta korda teinud ja helistaski ainult selleks, et mulle öelda, et mul pole vaja tulla. 

Üritades mitte täieliku isehakanu kohatult lolli näoga olla, lonkisin üles tagasi. Vahepeal oli õde Sõbralik "pt" käele desmurgia teinud. Seekord juba natuke rahulikumalt võtsin kõik vajalikud tarvikud ligi, ainult uue süstla füsioloogilisega pidi "pt" ise tooma, harutasin sideme lahti, süstisin kanüüli läbi, natuke puhastasin veel oma veretööd, tõmbasin kanüüli koos plaastriga ära ja paigaldasin augukese kohale haavaplaastri. Tehtud! Esimene elus inimene torgitud! Aga ikka oleks parem olnud, kui ma - st me kõik - oleksime saanud sellist asja juba koolis harjutada. Kusjuures vereproovi võtmist me tegelikult harjutasime üksteise peal. Üks kord. Aga... **

Mis seal ikka. Mul on vaja veel! (sama "patsienti" ma ilmselt enam rohkem piinata ei saa, pealegi ei ole temal nt minu peal küll vaja harjutada, aga äkki ma siis satun selle teisega.) Ja minu peal võivad ka kõik kanüüli panekut harjutada!  Harjutamine teeb... kui mitte meistriks, siis vähemalt harjutajaks!
Huvilistele wikihow kanüüli paigaldamisest (illustratsioonidel küll totralt muutub pt ja meediku nahavärv etapist etappi, aga loodetavasti see teid ei häiri nii palju kui mind.) Ja väike animatsioon lähivaates.

Hüva jaani kõigile!

_______

*meil on päris palju arstitudengeid abiõdedena tööl, kuniks kooli lõpetavad.