Hobusevargaks õppima vol 3

Kui 9. kl lõpetanute juurde tagasi tulla ja kui aktsepteerida, et valitsuse plaan mitmeid gümnaasiume sulgeda ning suunata inimesi rohkem kutseharidusse, on vääramatu, siis ma ei näe muud varianti, kui kutsekeskhariduse erialasid juurde teha ja loomulikult võiksid need erialad olla sellised, mida riigil on hädasti vaja. Insenerierialadega on sellega juba algust tehtud - jah, mehhatroonikute koolitusele on suur konkurss kutsekates, aga ma olen enam kui kindel, et just tänu sellele, et sealt saab ka keskhariduse, olgugi pooliku ja kohati kahtlase kvaliteediga. (Ühtlast kvaliteeti ei suuda ka olemasolevad gümnaasiumid ju alati tagada). Ma ei näe praegu, kui palju õpilasi suudab vastu võtta näiteks VOCO, aga kuulsin küll, et konkurss sellel erialal olla meeletu. Ja pole imestada.

Kui keskhariduse paber ja kutsetunnistus käes, siis algab noortel mehhatroonikutel tõsine pidu, sest esiteks on võimalik kohe tööle minna, aga teiseks, nendele erialadele tahavad paljud kõrgkoolid noori kohutaval kombel väga palju ja teevad selleks igasuguseid vastutulekuid, võimaldades muuhulgas noortel oma kesiseid tulemusi parandada täiendavate eksamitega ja erialakatsetega. Saaks aga õppureid!  Ei huvita tõesti kedagi, et sa ei oska Tuglase novelle analüüsida (või kui oskad, teed seda veidras rahvusvahelises pidžinis), oluline on, et sa tõestaksid ennast erialaselt. Panen siia ühe väikese skeemi.

Maaülikoolis õpetatakse tehnotroonikat, mis on sisuliselt sama, mis mehhatroonika, ainult kõrgemal tasemel. Vastu võetakse küll ainult 35 inimest, samas on nõuded riigieksami tulemustele ülimadalad, 20% nii eesti keel kui matemaatika, mis tähendab, et isegi mina kvalifitseeruksin. (Tuletame meelde, et eripedagoogikat ma ei saanud õppima minna madala matemaatika riigieksami hinde pärast). Lisaks võib kandidaat oma kehva esinemist riigieksamitel parandada Maaülikooli vastuvõtukatsetel (Pikk lehekülg, keri allapoole)

Kui Tartust veel midagi sarnast otsida, siis tegelikult on näha, et ka arvutitehnika eriala Ülikoolis on üsna sarnase sisuga. Sinna võetakse vastu 50 tudengit. Suhteliselt lähedale maandub ka materjaliteadus, kus on e 85. Ehk siis jälle, riiklik tellimus on suur. Nõudmised on veidi kõrgemad - eesti keele riigieksam võiks olla sooritatud 40% ja laia matemaatika riigieksam 60%, ent seda saab asendada ka erialakatsetega, mis tuleb küll sooritada 100%. Veel üheks ahvatlevaks võimaluseks on akadeemilise testi tulemus üle 65 punkti, miska eksamite tulemustest vaadatakse lubaduste järgi üldse mööda.

Nüüd, tehnoloogiafännide teine või pigem isegi esimene valik, Taltech, võtab mehhatroonika erialale vastu 130 tudengit, ehkki seal arvestatakse ilmselt ka välistudengitega. Riigieksami tulemuste alumine piir on seal kõrgem,  35%. Siiski on võimalikule huvilisele jälle mitmel eri moel vastu tuldud, taas on võimalik teha nii eesti keele kui matemaatika eksam uuesti ja matemaatikaeksamiks on isegi ettevalmistav kursus loodud. (tasuline küll, aga üsna mõõduka hinnaga) Tule ainult õppima! Palun! Katsetele peab registreerima enne 25. juunit ja seda tähtaega ei tohi maha magada. 

Nii et saab küll, kui väga vaja. Saab küll tulevasele tudengile vastu tulla ja tema šansse suurendada. Õeõppes otsustati keskkooli lõputunnistuse keskmise hinde kaalumisest loobuda ja asendati see akadeemilise testi tulemusega. Kui mina sisse astusin, ei pidanud ma isegi vestlust läbima, akadeemilise testi tulemuse osakaal oli 75%, ülejäänu tuli matemaatika ja eesti keele riigieksamitest. Nüüd on nad uuesti tingimusi muutnud ja vestlusel (brr) on jälle 50% kaal. (muidugi, vaatame pärast, mis tingimused on talvisel vastuvõtul) Vedas mul, raisk. Kuna ma radioloogia vestlusel meeldida ei suutnud.**.. aga äkki nad oleks õenduses natuke vanusele järeleandmisi teinud? Sugu poleks igatahes takistuseks saanud. Siiski on vestlus kui niisugune ülimalt subjektiivne hindamisviis ja kuigi õe erialal võiks vestlus olla küll, siis sellele tervelt 50% kaalu anda pole minu meelest õige. 

Kui nüüd võrrelda mehhatrooniku eriala hooldaja erialaga, siis on siin mitu väga suurt erinevust. Miks neid üldse võrrelda: 

• mõlemad on ühiskonnale ülivajalikud alad, 
• mõlemaid saab (kui geograafia ei sega) õppida põhikooli hariduse baasil*
• mõlematest on pidevalt puudus

Aga samas:

• hooldajakoolituses ei saa keskharidust, mehhatroonikaõppes saab
• mehhatroonikul on võimalik kohe pärast kutseka lõppu minna edasi õppima, õppinud hooldaja peab enne kuidagi hankima keskhariduse ehk raiskama täiendavad 3 aastat
• mehhatrooniku eriala sobib nii karjäärihimulisele kui ka nurgasnokitsejale, koolitatud hooldaja ees märkimisväärset karjääriredelit ei terenda

Viimase punkti probleemi saaks kõrvaldada kui lahendada kahe esimese probleemi juurpõhjused - tekitada kutsekoolidesse ka hooldajatele kutsekeskhariduse võimalus. Piu-pau-pots ja simsalabim, ma olen kindel, et selline eriala muutuks kohe pupulaarseks ja tõmbaks noori ka äärealade koolidesse juurde (iseasi, et 9. kl lõpetanu siiski veel ei ole küps üksi kauges linnas hakkama saama, aga selle probleemiga võiks tegeleda eraldi ja natuke on see ka regionaalpoliitika teema)

Nüüd võite kõik öelda, et ma olen naiivne ja mul on roosad prillid ees ja nii edasi. Paneme siia selleteemalise video, kus küll roosad prillid on taga, aga mõte jääb samaks.

________

* st hooldajaks saab Tartus õppida siis, kui keskharidus on enne olemas; Tallinnas kas keskhariduse olemasolul või kui õppuriks pürgija on hooldajana juba töötanud ja esitab tööandja soovituse. 
**kui nüüd kellelgi tekib tahtmine öelda, et unusta juba see vana asi ära ning ära vingu, siis ma soovitan vaadata blogi ülaservas olevat lehte "Oma tuba, oma luba".