Õigupoolest on mu viimased räntimised olnud rohkem tokiga ümber põõsa peksmised, samal ajal kui mu pead painab üks suurem ja laiem probleem, nii suur, et sellest kirjutada on raske. Ei, kõik on elus, kõik on terved, asi pole selles. Hoopis mina ja minu iseloom satume üheskoos pidevalt olukordadesse, kus üha selgub, et ma ikka üldse ei sobi ühiskonda ja isegi need nišid, mida uskusin õiguspäraselt kasutavat, ei ole vist tegelikult minu jaoks.
Võtame jupphaaval, äkki saab midagi lahti harutatud.
Alustame sellest, et sobimatu, kohatu ja võõrana olen ma ennast tundnud juba üsna väikesest peale, mistõttu ma enamjaolt ka ei tüki kollektiivi tihedamatesse kohtadesse vaid armastangi hoida pigem omaette, kui just suhtlus pole hädavajalik. Sel vajalikul juhul suhtlen täitsa vabalt, infot kinni ei hoia, ma lihtsalt ei arva, et sidususe saavutamisele tuleks pühendada iga viimane kui hingetõmme.
Meid on koolis sellel kursusel üle saja, mistap on kursus jagatud kaheksasse gruppi, igal grupil valitud grupivanem, kelle ülesanne on muuhulgas vahendada info liikumist grupi ja õppejõu vahel. Seminarides on grupid kahekaupa koos, näiteks minu neljas rühm on alati koos kolmanda rühmaga, praktikumides on rühmad ükshaaval.
Hiljuti oli meil tunniplaanis ühe ja sama õppejõuga terve päev - kõigepealt test - koolis, aga oma arvutid pidid kaasas olema - siis seminar ja siis kolmandale rühmale praktikum. Jõudsin kooli täpselt õigeks ajaks - kui ma auditooriumis maha istusin ja arvuti avasin, polnud test Moodles veel lahti, pidin kaks minutit ootama. Kui test tehtud sai, lahkusin ruumist - see oli lubatud - ja seadsin ennast mugavalt sisse kooli rekreatsioonialal kott-toolis ning laadimispistiku lähedal. Kuhu mu grupikaaslased liikusid, ma tol hetkel ei teadnud ja ei huvitanud ka. (vt ülalpool) Vedelesin seal teadmisega, et järgmise tunni alguseni on veel 20 minutit, kui äkki laekus messengeri sõnum minu grupijuhilt: "Alustame varem" ja ruumi number. Ja teine sõnum teise grupi juhilt: "Tule tundi, alustame". Ruumi numbrit, muuseas, ma teadsin. Sest see oli tunniplaanis kirjas. Ma nimelt vaatan alati tunniplaani. Tunniplaan on mul Google kalendrisse ka sisse lingitud. See on mul igal võimalikul viisil käepärast. Uudis oli just see varem alustamine. Pakkisin kogu oma rekreatsiooni kokku ja kihutasin kohale, et tunnist osa võtta, aga kuna ma olen õel ja kiuslik inimene, siis kirjutasin (jah, seminari ajal) meie messengerigruppi:
"Enne varem alustamist palun veenduge, et kõik osalejad on asjaga nõus. Selle nimi on konsensus."
Mille peale mulle vastati, ikka messengeris, et õpetaja rääkis kohe esimeses tunnis. Ma kinnitan teile. Ma olin esimeses tunnis. Mina seda juttu ei kuulnud. Küsisin siis tohedalt, et millal ta rääkis. Vastuseks sain (mitte grupijuhi vaid ühe neiu poolt):
"Minu ülesanne pole vaadata kes kohal v mitte, kes kuulis v mitte. Räägi õpetajaga s"
Ja sellele sekundeeris teine neiu: "Küsi siis juba otse õppejõult."
Muide, neiudel on väikesed lapsed ja üldse palju elu, nii et kui pakutakse, siis nad muidugi võtavad vastu võimaluse koolipäeva lühendada, seega olukord oli väga nende huvides. Sellest teadlik olles sain vihaseks, väga vihaseks, nii vihaseks, et ma tagantjärele isegi natuke kahetsen, aga ainult natuke. See polnud ju esimene kord, kui mind niimoodi infosulgu jäeti. Niisiis ma kirjutasin vastuseks paar kurjemat sõna ja ühe konkreetse roppuse ja siis tegingi suu lahti ning ütlesin kogu klassi ees õppejõule, et teinekord tunniplaani niimoodi lühendades võiks ikka veenduda, et kõik tudengid on vastava info kätte saanud, siis pöörasin otsa ümber ja ütlesin, et grupijuht ei peaks seal ka istuma, suu vett täis vaid selliste olukordade ennetamine on tema vastutada. See vaene poiss karjatas, et palun vabandust ja ... kõike ma ei kuulnud, sest ohsaa kus ma hakkasin siis oma kallite grupikaaslaste käest puid alla saama.
Tagapingist säutsuti muudkui et:
"Aga miksa siis klassis polnud, kui õpetaja sellest rääkis? Otse enne testi algust! Kõik teised teadsid!" (Vale. Kolmas grupp sai neljandaga juhuslikult koridoris kohtudes teada.)
Röögatasin vastu, et mul polnud tegelikult kohustust enne tunni algust klassis olla.
Kolmas neiu: "Ah et sul ei ole ühtegi kohustust, ainult õigused, jah?"
Vastasin nagu sülg suhu tõi: "Ära hakka praegu seda jama ajama, see on nartsissisti jutt!"
Neljas: "Morgie, äkki sa saaksid nüüd natuke rahuneda, me saaksime tunniga edasi minna, et sa ei raiskaks teiste aega.."
Mina: "Selline loll jutt ei rahusta kedagi! Ei saa rahuneda! Ja kuna tund algas vähemalt veerand tundi varem, siis on meil praegu täpselt aega asju SELGEKS RÄÄKIDA!" Õppejõud noogutas klassi ees, valideeris vajaduse asjad selgeks rääkida ning lubas järgmisel korral kõik muudatused tahvlile kirja panna.
Ja siis sai selle kirglise keskustelu aur ühtäkki otsa ja seminar läks omasoodu edasi.
Hästi, ma nüüd jätan selle loo siia seisma ja kõik võivad arvamust avaldada, ükskõik kas halba või head. Nüüd ma vist juba saan magada. Ent tõesti, see pole esimene kord, kus mind kas jäetakse infosulgu või püütakse ebameeldivatest asjadest rääkimise pärast vait kussutada. Pole ka sugugi ebatavaline, et üks või teine neiu harrastab minu suunas subtiilseid torkeid, selliseid, millest on juriidilises mõttes palju keerulisem kinni haarata, kui minu mõtlematult pillatud roppusest (neiu nr 3 juba ähvardas, et ta tegi sellest ekraanipildi, väga naljakas) või hilisemast "loll jutt" fraasist. Aga nendest teinekord. Öö on. Homme vaja tõusta kell kuus. Jaah...
26 kommentaari:
Kas ma sain ikka õigesti aru ? Sa said 2 korda teate, et tule tundi, alustame varem. Mille tulemusena Sa jõudsid õigeks ajaks tundi. Ja siis asusid ründama teate saatjaid selle eest, et nad nagu nad oleks Su infosulgu jätnud, ehk siis nagu Sa ei oleks saanud (neid 2) teadet, et alustatakse varem ? Mulle tundub, et kellelegi tehakse siin vist ülekohut. Omaette teema on see, kas kõigile see varem alustamine sobis või mitte - kui Sulle ei sobinud, siis oleks vist kohane olnud sõnumineerida sellest, et Sulle ei sobi kas varem alustamine või sellest viimasel minutil teadasaamine, aga süüdistada info jagajaid selles, et nad jätsid Su infosulgu, ei tundu vähemalt mulle küll normaalse täiskasvanud inimese käitumisena.
Mu meelest on asja mõte siin ikkagi selles, et otsust millegagi veerand tundi varem alustada ei peaks akadeemilises asutuses tegema käigupealt, vaid piisava ajavaruga. Veerand tundi on aeg, mille puhul on võimalus, et see on juba enne koolipäeva millekski ära broneeritud (eriti, kui eelmisest loengust samuti ajavaru jäi) ja mina oleksin samas situatsioonis kas just vihane, aga asjade jooksu pealt muutmisest piisavalt häiritud olnud küll, et see avalikult ära märkida. Üldse, mis kuradi ülikool see selline on, loeng algab täistund + 15 ja nii on, mida seal liigutatakse, aru ma ei saa :D Jah, olen dinosaurus ja isegi ei häbene seda :P
Kuidas mina aru saan , et õppejõud enne tundi andis teada suuliselt arvestades et küll kõigile edasi öeldakse. No see on nagu on, eks ole, kes ütleb, kes ei ütle, kes liiga hilja, jne. Ühesõnaga segane värk. Õppejõu viga.
Sinu märkuses ei näe midagi imelikku. No ja need puude panijad vihastasid et loeng ei lõppe äkki varem ja neil juba plaanid tehtud, nagu keskooli õpilased et saavad tunnist varem minema. A võibolla saan ka valesti aru.
Jummel küll, oled ikka frukt. Iga asja peale vihastad ja süüdistad kõiki teisi.
Ei, Terje. Kaks korda juhtus nii, et õppejõud ja teised tudengid otsustasid esimese tunni ajal või eel, et järgmist tundi alustatakse varem. Mõlemal korral mind nende otsustajate juures ei olnud ja kohe mulle sellest otsusest teada ka ei antud. Teade tuli alles siis, kui see varem alustatud järgmine tund JUBA OLI ALANUD, nii et mina paratamatult tehniliselt võttes hilinesin, kuigi tegelikult olin ma kohal varem, kui tunniplaan ette nägi. Mõlemal korral postitasin ma grupi messengerirühma: "Enne kui muudate tunni aega, veenduge, et selles osas valitseb konsensus ja et kõik teavad, et tunni algusaega muudeti." Mulle ei tundu sellise teate toon ründav, võibolla sulle tundub, eks inimesed on erinevad. Mõlemal korral sain ma vastuseks tänitamise selle eest, et ma ei olnud selle algse otsustamise juures, mis toimus, pange tähele, VÄLJASPOOL TUNNI AEGA. Mõlemal korral oli grupijuhil võimalus teavitada KÕIKI tunni algusaja muutmisest VAREM, siis kui otsus tehti, mitte alles siis, kui see muudetud algusaeg juba käes oli. Esimesel korral oleks selle teavitamise võinud teha vähemalt veerand tundi varem, või siis vähemalt mulle helistada (messengeri kaudu saab ka helistada) teisel korral oleks saanud teavitada tervelt tund aega varem. Mõlemal korral aga oli teavitamise kanaliks messengeri vestlus, mis tegelikult ei ole ajakriitiliste teade esitamiseks sobiv koht ja kus mul tõesti pole kohustust viibida igal koolis veedetud minutil. Loodan, et nüüd on asi arusaadavam.
Veidi varem oleks võinud muidugi teada olla, et loeng hakkab varem, aga samas, vihastada ja tüli tõstma ka sellest ei viitsiks hakata. Mis sellest ikka muutub.
Kylli, täpselt nii.
Riina, ilmselt siis jah õppejõud arvas, et grupi liikmed informeerivad üksteist aga grupi liikmed otsustasid, et minu informeerimine ei ole nende asi. Õigupoolest, nagu hiljem selgus, saadeti isegi see messengeri teade alles siis, kui õppejõud küsis, kus ma olen. Kusjuures jah, tegelikult ei peakski tundide alguse aega üldse niimoodi muutma või siis peaks sellise muutmise ettepaneku tegema vähemalt eelmisel päeval, aga noh...
Yxkb, aitäh selle eest, et sa otsustasid tulla siia vestlust... elavdama, äkki sa järgmisel korral argumenteerid ka kuidagi, nagu avad veits oma mõttekäiku või nii.
Pilleke - kui sellised asjad jäävad korduma, et minu "suitsunurga vestlusringi" mittekuulumine hakkab mõjutama minu võimalusi tunnis/seminaris/praktikumis kohal olla, siis see muudab mu elu väga keeruliseks. Ennast sellesse ennasttäis printsesside siseklikki sisse süüa on aga pingutus, mida ma jällegi ei ole kohustatud tegema. Õppetöösse puutuv info ei peaks olema reserveeritud ainult valitutele.
Tänan täiendava selgituse eest. Nagu ma aru sain - nii grupijuht kui ka õppejõud teadvustasid, et ok selline tagaselja varasemaks tõstmine ei olnud, vabandasid ja lubasid ennast parandada. Selle teadmisega ma nüüd edasi teekonda jätkakski. Printsesside siseklikki või suitsunurga vestlusringi kuulumise nimel tõesti ei pea pingutama, selleks et õppetöös normaalselt osaleda saaks. Kuid... grammike veidi paremat enesevalitsemist kuluks vist siiski ära, kui seda kusagilt osta saaks.
haha, enesevalitsus. Jah, kui seda kuskilt osta saaks, küll oleks tore. Siiski... grupijuht vabandas alles pärast seda, kui ma olin talle peale lennanud, et miks ta õigel ajal ei teavitanud. Ma pärast eelmist intsidenti juba kirjutasin sellest messengeris, enda meelest üsna rahulikult, tookord ei tulnud ei vabandust ega arusaamist asjast.
Minu kaks senti on, et..
Õppejõud võiks tõesti veenduda, et kõik on kohal/loeng vms alanud, kui tunniplaani muudatusi arutada võtab. Kõigi plaanidega see tõesti ei pruugi ju sobida.
Rühmajuht oleks tõesti võinud Kohe sellest ühisvestluses teada anda.
Ja siis.. ma USUN, et sa oled ebainimliku pinge all ja sesosas on minu arust su reaktsioon täiesti mõistetav. Aga lihtsalt, tea, et kui ütled iseteadlikele neidudele midagi stiilis "selle nimi on konsensus" ja siis veidike roppuseid lisaks, siis eks nad reageerivad. Ja kui on nii õnnetult sattunud, et kogu rühm on siukseid neidusid täis, siis on jama küll. Proovi halli kivi tehnikat või midagi ja proovi sealt elusalt välja tulla.
Seda kahtlemata, ja nagu arvab allpool M - ilmselt oledki kohutava pinge all, töö ja kool korraga pole mingi meelakkumine. Ja katsu siis veel ennast valitseda. Täitsa mõistetav.
Ilmselgelt on asi ka selles, et „pisut vanem ja elukogenum inimene“ ei suuda ega peagi suutma alatasa kaasa minna noorema põlvkonna käigu pealt „panidlikkusega“. Siin oli ka siiski õppejõu viga, grupivanemast rääkimata.
Kui palju aega veel diplomini jäänud on?
Töö ja kool on väga keeruline kombo nii ehk naa, aga sul ju lisaks ka vahetustega töö, nii et arusaadavalt oled väsinud, igaüks oleks. Ja igasugu muutusi ei tehtagi käigupealt, nii et ma ka vihastaksin ausalt öeldes.
Ma olen olnud selle olukorra mõlemal poolel. Olen olnud juhendaja, kes ei taipa, et kõiki polnud kohal, kui me kokku leppisime (või olid kohal, aga ma ei küsinud üle, kas kõik ikka kuulsid). Ja olen olnud juhendatav, keda kritiseeritakse, et ma ei tee nii, nagu "me oleme kogu aeg teinud", kuigi minu "kogu aja" vältel on olnud ka teisiti ja nagu tasapisi selgus, oli see juhendaja "kogu aeg" hilisem ja sisse töötatud uuema koosseisuga, kellega ühistes tundides ma ei käinud ega pidanudki käima.
Juhendajana käitusin ma pärast seda kommunikatsiooniviga adekvaatsemalt, palusin vabandust ja lubasin edaspidi paremini kontrollida ja rohkem infokanaleid kasutada, et kõik teaks ja saaks sõna sekka öelda.
Juhendatavana solvusin ja hakkasin põhjalikult seletama, kuidas ma ei saanudki seda uuendust teada, mis "kogu aeg" on olnud, sest see juurutati teise grupiga. Pärast sain aru, et mõttetu - juhendaja lendas hoobilt kaitsepositsiooni ja hakkas omakorda ülipikalt seletama, kuidas see juhtus, et ta ei märganud, kes millega kursis on. Oli näha, et on tekkinud saalis ringihõljuv süüpall, mis tuli kellegi pihta visata. Kui ma selle välja raalisin, lõpetasin süüpalli paisumise sellega, et "okei, tore, näita, kuidas see nüüd täpselt oli, siis mina tean ka".
Iseenesest võinuks tollel juhendajal endal see adekvaatsus olemas olla, et aru saada: tunniga edasi minna on olulisem kui selgitada, miks täpselt tal niimoodi juhtus. Ta on juhendaja, tema prioriteet võiks olla õpetamine - ja selleks vajaliku õhkkonna loomine -, mitte see, et ta mingil juhul süüdi ei jääks. Aga mis teha, osal inimestel on see süühirm nii suur, et varjutab kõik muu.
Sinu loos tundub, et juhendaja jõudis pärast oma tehtud viga üsna kiiresti adekvaatse käitumiseni (keskendub lahendustele: "kirjutan edaspidi tahvlile"), grupijuhile jõudis adekvaatsus hilinemisega pärale, aga mida need teised seal eskaleerisid, ei saa ma üldse aru. Kui nad päriselt tahtsid, et tunniga saaks rutem edasi minna, käitusid nad kontraproduktiivselt - produktiivne olnuks vait olla või kähku edaspidiseks mingi hea lahendus välja käia. Kui nad tegelikult tahtsid võimumänge mängida, mitte rutem õppima saada, siis on juba nende eesmärk ise ogar.
Kõik on õige, kõik on õige. Halli kivi tehnika viiks küll järjest süveneva infosuluni, või kuidas see nüüd mõeldud oli?
Võimumänge on seal grupis pisitasa kogu aeg mängitud, aegajalt ikka keegi mulle midagi nähvab, enamasti ma siis ignoreeringi, õigemini, ei oskagi midagi vastata nagu - näiteks kui kogu grupp hakkas õppejõu kuuldes räntima sel teemal, et kliinilise praktika ajal ei saa tööl käia, aga praktika eest palka mitte üks nohh ei maksta, kõigil oli midagi öelda oma raske elu kohta, ma siis mõtlesin, et panustan ka vestlusesse ja kui õppejõud ütles, et ärge ikka päris 24tunniseid vahetusi praktika ajal tehke, eriti ärge tehke nii, et tulete töölt pikast vahetusest ja siis kohe praktikasse sama pikka vahetusse otsa, see on tervisele kahjulik, ma arendasin teemat edasi, et jaa, aga kui sissetulekut ei ole, siis ilma söögirahata elamine on veits veel kahjulikum, mispeale neiu nr 4 nähvas minu poole: "Jah, aga siia kooli tulles sa ju teadsid, et siin tuleb palju praktikatunde läbida"
Selline märkus PÄRAST seda, kui terve grupp on ajastamisprobleemide üle vähemalt 10 min räntinud, on ikka jahmatav küll. Et nagu... Mis see oli nüüd? Miks mina olen ainuke, kes sel teemal midagi öelda ei või? Sellisel hetkel polegi peale halli kivi mängimise midagi teha, ja mõtledki siis, et okei, ma teinekord olen targem ja ei ürita teie kaebelaulukooriga ühineda, võibolla isegi nähvan hoopis ise, et mis te vingute. Kui meeles on.
Või kui ma nõustamise tunni ajal mõtlematult, kuigi igati teemakohaselt, jagasin, et ma olen kunagi ühekordselt LSD-d proovinud ja et psühhiaater, kellele ma sellest rääkisin, ei osanud olukorda menetleda, siis pidas seesama neiu sobivaks üsna üleoleva tooniga manitseda: "No aga ära siis rohkem tee LSD-d". Ma olin talle JUST öelnud, et see proovimine jäi ainsaks korraks. Minu arust pidime me nõustamisel ette tulevatest probleemidest rääkima, aga ju ma sain valesti aru.
Või kui nad JÄLLE mingis seminaris omavahel sosisesid ja posisesid, nii et ma õppejõudu ei kuulnud, keerasin lõpuks ringi, vaatasin sosistajatele kurja näoga otsa, neiu nr 3 küsis seepeale klassikalise kraade tooniga (teate küll, lõug teeb eespool sellise nõudliku liigutuse ja kõne moduleeritakse tavalisest järsemaks ning madalamaks): "Noh? Mida?" Ütlesin siis, et ärgu sosistagu tunni ajal. Selle peale jäädi lõpuks vait.
Selliseid pisikesi asju on palju, väga palju. Ma ütleks, et muster.
Aa, Marigold, pärast seda jama palusin ma ennast teise gruppi üle viia, seda ei saa küll kahjuks enne semestri lõppu teha. Lõpetamiseni on veel kaks aastat ja ma ei kavatse seda aega veeta vaikiva kannataja rollis, ärgu mitte kohe lootkugi.
jeerum, ma arvasin, et selliseid lolle mänge mängitakse põhi-, mitte kõrgkoolis, aga noh, õpin, kuni elan. Su kirjeldus tõi nüüd ka arusaamise, kuidas mul oma ülikoolikursaga vedas.
Ma lootsin ka selle kooli kontingendist rohkem, aga ennäe üllatust.
Teisalt võib olla, et ma olen nad targutamisega välja vihastanud - mitte nende isikute teemadel targutamisega, seda ma ei teeks, aga koolis õpitava materjali teemadel targutamisega, näiteks hiljuti kuvas õppejõud seinale mõned artiklid pärast kopsusiirdamist surnud noorukist, tekkis arutelu, et ei tea, kas ta ei võtnud õige ravimeid korralikult või. Märkisin seepeale ära, et kui tsüstilise fibroosiga suutis see laps elada nii kõrge eani, nagu seda on 15, siis pidi ta ravimite võtmise ja arstide korralduste järgimisega ju nagu harjunud olema, mispeale nr 3 omakorda küsis: "Kustkohast sa võtad, et ta tsüstilise fibroosiga oli?" "Artiklis oli kirjas," vastasin. Oli ka
Ma saan aru, et sellised märkused võivad mingitel tingimustel ärritavalt mõjuda, samas, eks mulle mõjub ka ärritavalt, kui tagapingist arvatakse, et iga asi, mida peab organisiirdamisega ravima, on "elustiilihaigus". Ma siis natukene faktin, et päris alati siiski ei ole.
Ja üldse, paluks mind nüüd kiita, ega ma iga ärritava asja peale ka kohe faktima ei hakka, veregruppide määramise praktikumis, kui neiud kukkusid keskustelema "mida sinu veregrupp ütleb sinu iseloomu kohta" teemadel, siis ma hoidsin ilusti suu kinni! Ma oskan küll! Kuigi ma jälestan esoteerikat. Õõh.
Niisiis, sellised probleemid on praegu, mis une ära võtavad, aga nende väljakirjutamine aitab siiski päris hästi, möödunud ööl ma juba sain magada. Aitäh kõigile kaasamõtlejatele ja loodetavasti tuleb teil kõigil rahulik uni.
Terje, kuidas oleksid ise samas situatsioonis reageerinud, st tulnud eelnevalt kokkulepitud ajaks ja jäänud seega 15 minutit hiljaks?
Inimesel ei pea olema telo käe külge kinnitatud, et püssikuulina reageerida ja koheselt liduma hakata. Kuidas sa oleksid selles olukorras käitunud?
No et saaks tasakaalukamatelt õppida.
Ma loodan, et ma ei pea kunagi nende neiukeste hoolde jääma...
Ma muidu tahtsin sellele viimasele märkusele vastata, et ma ikka loodan, et inimesed muutuvad ja et see, et minuga halvasti käitutakse ei pea ehk tähendama, et selline asi oleks valdav, aga täna ma kuulsin, et enamik mu kursakaaslasi teeb nii koduseid ühistöid (mis oleks veel arusaadav) kui ka veebipõhiseid teste, kontrolltöid ja eksameid Chat GPT abiga ja ma olen nüüd kaotanud igasuguse usu inimkonda.
Põhimõtteliselt on sul õigus, inimesed muutuvad.
Aga kui käitub Sinuga halvasti siis ei anna miski kindlust, et teistega hästi käituks. Ma ei tahaks patsiendina näiteks sõltuda vähimalgi määral (ka emotsionaalne õhkkond on sõltumine) sellest, kas me inimestena klapime või mitte.
Kuigi, tuleb tunnistada, et ma pole peaaegu kunagi sattunud meditsiinis ega teenindussfääris meeldejäävalt halvale kohtlemisele. Ametnikuna mõistan, et väga palju sõltub sellest, millise eelhäälestusega ise minna ja olla.
Noh, me pole üksteise suhtes patsiendid, eksole; küll aga teoreetiliselt tulevased kolleegid. Ma ka siiski loodan, et patsiendi suhtes õpitakse lõpuks vähemalt mõistvalt käituma. Ehkki elustiilinatslus on meditsiinis siiski sage nähtus.
Postita kommentaar