Eelmises postituses rääkisin pisivargustest, mida panevad toime AI fännidest eraisikud väikeses mõõtkavas. Paraku toimub see kõik ka palju suuremal skaalal. Suurem skaala muidugi võimaldab sekkuda suurematel tegijatel ehk et näiteks AAP, Ameerika autorite ühendus on Meta kohtusse kaevanud: Lawsuit against Meta Kuna Meta on kasutanud nende kirjastuste poolt avaldatud tekste ilma kokkuleppeta ja ilma hüvitiseta. Nüüd kuulen ma juba oma vaimukõrvas, kuidas AI fännid kooris inimesema hakkavad: "Kui sa raamatukogus raamatut loed ja siis sellest inspireerituna hiljem midagi kirjutad, siis sa teed sama asja, kuidas AI halvem on."
Jättes praegu kõrvale kogu selle rikkumise mastaabi ja tõsiasja, et AI kuulub korporatsioonidele, mitte ei ole inimene, siis probleem ongi selles, et Meta laadis tekste alla ilma loata ja piraatsaitidelt. Väidetavalt seetõttu, et Zukerberg arvas, et kui kellelegi natuke midagi maksta, siis see toob kaasa hüvitise nõude paljudelt ehk et loob ohtliku pretsedendi. Väidetavalt rakendati piraatmaterjali kasutamise varjamiseks ka konkreetseid tehnilisi meetmeid.
Tuleme tagasi mastaapide juurde. Kui mina vaese eraisikuna lähen raamatukogusse ja loen raamatut, kusjuures raamatukogu toidetakse muuhulgas ka minu makstud maksudest niikuinii... siis see ei ole võrreldav olukorraga, kus ülirikas IT firma, kellele oleks samale autorile päris hea hüvitise maksmine enam kui jõukohane, põhimõtteliselt varastab raamatukogust kõik raamatud, teeb nendest luba küsimata miljoneid natuke muudetud koopiaid ja müüb need maha. Siin nimetatakse seda nähtust tabavalt digitaalseks koloniseerimiseks.
Nagu te tähele panite, ma ei maininud muid inimlikke aspekte autoriks olemise juures, ainult õigusi. Hoian selle teksti lühikese, et keskenduda ühele probleemile korraga.
Kommentaarid
Postita kommentaar