Natuke kurb on

Üllatavalt paljud inimesed on vana blogi uude asukohta https://kaheksajalapesa.blogspot.com/ ligipääsu küsinud ja enamik neist märgib ära, et nad on vaikivad lugejad, kes ei kommenteeri, aga lugeda ikka tahavad. St see ei ole kurb osa. Kurb on hoopis see, et tuleb välja, minu blogi läks korda palju rohkematele, kui ma arvasin ja nii mõnegi jaoks saab nüüd ligipääs keeruline olema. Sest on inimesi, kes ei jaksa või ei söanda seda ligipääsu küsida või mõni ei küsi kinnise blogi ligipääsu põhimõtteliselt. 

 - ma vaikimisi eeldan, et tegemist on inimestega, kes teiste loomingut ei pätsa; kui mõni neist inimestest on päriselt õpetaja ja on kasutanud siinset materjali õppetöö eesmärgil, siis see on iseasi, aga sellisel juhul saate te blogi kinnipaneku põhjuseid ka ilmselt samamoodi kasutada. Noh et, lapsed, ärge kuritarvitage infot, sellel on autoriõigused. Või hoopis, et hoidke oma info ka privaatsena, ilge jama võib muidu tulla,

Jätan siinse memoriaali mõneks ajaks veel üles, paariks nädalaks, võibolla kuuks, kõhklejad saavad ligipääsu ikka küsida, ma lasen sisse üsna lahkelt, tegelikult on ainult üks inimene, keda ma oma blogis näha ei taha ja see on seesama, kelle tõttu ma selle esimeses lähenduses üldse kinni panema pidin. 

Neile, kes küsivad -  ma üldiselt vaatan postkasti ronkema52@gmail.com kord päevas, kui vähegi võimalik, ja kui kirjutaja tundub olevat ehtne, siis lisan ka lugejate hulka; seni on kõik ehtsad tundunud. Küll aga pole mul aimu, kas mitte-google meilidega saab bloggerisse suletud blogisse sisse. Teiseks kontrollige alati ka, ega kutse ei istu teil rämpsposti kaustas. Meiliserverite turvamootorid pole kaugeltki nii osavad, kui meile meeldiks mõelda ja teevad tihti vigu.

Õppida muidugi on nii mõndagi ka sellest kurvast loost, teemegi siinkohal väikese treti filmikunsti ajalukku.

Kunagi jooksis teles (ilmselt nägin seda Soome tv-st) süngevõitu sari nimega The Twilight Zone. Üks selle sarja lugudest, "It's a Good Life" on viimasel ajal taasavastatud kui võikavõitu analoogia USA-s praegu toimuvale, kusjuures Trump on loomulikult Anthony rollis.

The Daily Show versioon sellest analoogiast - soovitan vaadata, The Daily Show on alati südantkosutavalt meelelahutuslik.

Klipi sisu kokuvõtvalt: kõik koogutavad Trumpi ees ainult või peamiselt sellepärast, et kardavad, et ta võib nad ainsa sõrmenipsuga komposteerida. Ahnus mängib ka muidugi rolli.

Pilt on siit:

Sealsamas... Mida kauem ma loen ja kuulan tehisaru andunud fänne ja nende õigustusi kõikvõimalikele kuritarvitustele, seda enam tundub mulle, et kõik need inimesed elavad mentaalses Peaksville-is ja kõik tehisaru mudelid on nende Anthonyd. Kogu see arutu tehisaru kiitmine ja vähimagi kriitika peale kaldesse minek pole väga millegi muuga seletatav. Ainult kuna tehisarul endal siiski tahet ei ole, see on vaid tööriist, siis peavad need fännid ise peategelaseks kehastuma ja võtavad loomulikult sellelt sümboltegelaselt üle lisaks näivale kõikvõimsusele (mis ongi see, mida need kasutajad ju peamiselt taotlevad) ka tarbijaliku suhtumise teistesse ja piiride totaalse mitteaustamise. No täpselt nagu Trump ise seda teeb. Sarnasus on lihtsalt uskumatu. 

Tehisaru kasutab inimeste loodut - nii kunsti, kirjandust, muusikat kui ka interpreteerimisi, sh näitlejate kehakujutisi - suurkorporatsioonide huvides, makstes algsetele loojatele ja interpreteerijatele vähe või üldse mitte midagi ja enamasti luba küsimata. Kunagi oli küll kampaania, kus google palus ilusti oma kõnebottide jaoks "häält annetada" või umbes nii; seal oli osalemine vähemalt vabatahtlik. Ent tehised enamasti ei küsi luba, sest, nagu üks tänapäevase Peaksville-i kodanik hiljuti deklareeris, kui miski ilmub internetis, siis on selle kasutamine vaba. Talle üritati küll erinevaid seadusesätteid ja ka moraalseid seisukohti tutvustada, aga see ei jõudnud kohale. Peaksvillelaste hirm ja ahnus on lihtsalt niivõrd suured. 

Lugu on seda kurvem, et samas leiduks tehisarule loomevarguse asemel ka mõistlikke kasutusvaldkondi - kuritegevuse avastamisel, prügi sorteerimisel, jne - aga esimest nimetatakse jälgimisühiskonnaks (mul pole selle vastu midagi, kui mind jälgitakse, sest erinevalt Peaksville esindajatest ja Anthonytest, ma kuritegevusega ei tegele) ja teine... ma ei teagi, miks tehisaru prügisorteerimisel ei kasutata, pole glamuurne või ei tasu ära?  See tundub kuidagi ebaloogiline. Muidugi on tehisaru iga vastiku, ohtliku ja hoolimatu pruukimise taga mitte koodiread vaid selle kasutajate - peamiselt suurkorporatsioonide, aga ka nende laiatarbeklientidest eraisikute -  puudulik moraal ja piiritaju. Ahnust ja hirmu ma juba nimetasin. 

Kui inimkond ei hakka seadusandlikult seda jampsi reguleerima ja ei maksusta tehisaru (st selle omanikke) esiteks keskkonnamaksude ja teiseks tööjõumaksudega, siis polegi muud kui lumesadu ja "homme ootab ees suurepärane päev".  

Head päeva teilegi.