Järeldus

 Pärast pikka kaalumist* (umbes 4 tundi) ja kosutavat ööund (ka umbes neli tundi) leidsin oma kolba hämaramast nurgast ühe mõtte, mida ma ennegi aegajalt pisitasa mõlgutanud olen. Nimelt, et ma peaksin oma blogi kinni panema. Ainult kutsetega. 

Paraku ei taha ma blogi muusse keskkonda kolida, mulle meeldib blogger, siin saab (seni veel) lõputult pilte üles laadida ja kui ma katsetasin, siis ma igatahes bloggeri esilehelt ei leidnud võimalust paigaldada nuppu "Palun saada mulle kutse", vms. Seega, kõik, kes kutset tahavad, saatke mulle vastav soov aadressile "ronkema52@gmail.com". Ära muudan ma oma põhiblogi aadressi, vana aadress siin jääb kutsete saatmiseks. (Võite siin seda postitust kommenteerida ka, aga minu meilile oma soovi saatmisel jääb teie meiliaadress privaatseks). Ma väga vabandan, ma ilmselt ei viitsi teie kontosid ise üles otsida, ma olen padulaisk inimene, küsige ikka ise.

Vana blogi uus aadress on https://kaheksajalapesa.blogspot.com/

Oodatud on kõik need, kes mõistavad intellektuaalse omandi puutumatusest lugu pidada, ükskõik kui vähe nende arvamused muus mõttes minu omaga ka ühtivad. Ma olen meie vaidlusi siin ikka nautinud. Tähendab, juhul kui argumenteeritakse ka kuidagi, eksole. Ja argumenteeritakse teemasse, mitte teemast mööda oma kinnisidee pihta. Ja saadakse aru, mida ma kirjutasin. /sügav ohe/ Tähendab, tekstist arusaamine siiski ei ole uue blogi lugejaõiguste saamise tingimuseks, nii karm ma pole, see on rohkem nagu minu isikliku eelistuse küsimus. 

Ilmselt siiski muutub blogi sisu mõnevõrra, vähem avalikku huvi pakkuvaid teemasid ja rohkem isiklikke, mida ma olen seni teiste inimeste privaatsust austades enda teada hoidnud, aga mina olen ikka mina. Rohkem pilte, ma arvan.

Ma olen kunagi varem ka blogi lukku pannud - see oli ammu - kui üks blogijapaar, kellele meeldis (ja vist meeldib siiani) vandenõuteooriaid välja mõelda, mind koos nii mõnegi teise blogijaga oma rünnakute sihtmärgiks valis. Tookord ma istusin natuke aega peidus, aga kuna ma olin siis väga üksildane, veel palju üksildasem kui Muhv, tulin ikka avalikkuse ette tagasi, lootuses sõpru leida. Praegu ma ennast väga üksildasena ei tunne ja tundub, et täiendavat avalikkuse tähelepanu ei vaja. Kui sarnane seis peaks kunagi uuesti korduma, siis ma saan ju uue avaliku blogi teha, eksole? Nullist, kui lubate. Vanas blogis ongi liiga palju mu praeguseks suurte laste lugusid sees, see on mul juba mõnda aega kripeldanud. 

Tavaika-balaika, aeg jälle tööle asuda. Mul on täna tagurpidi 24 h vahetus, st õhtuks tulin tööle ja õhtul lähen koju ka, eks ma siis vaatan. 

*ärge saage valesti aru, ma ei istunud kivil, kolp käele toetatud, vaid jooksin tarvikutega ringi, kuni mõtlesin.