Nägin und

Ma nägin vahelduse mõttes und, et elasin lossis. Mitte peenes, kaunis ja pidulikus vaid kõledas paekivist gootilossis, kus suuri kõrgete lagedega ruume suutsid vähesed vaibad vaid vaevu hubasemaks teha. Loss kuulus igatahes mulle ja mida ma seal tegin - koorisin kartuleid. Koorisin ära, keetsin ära, murdsin tillivarre peale, midagi tegin veel juurde, kotlette vist, jätsin need keldrisasuvasse kööki pliidiservale sooja ja läksin peret sööma kutsuma.  Vahepeal oli meie neljaliikmelise perega liitunud mingi sagrine võõras, kes tolknes ringi ja tegi ettepanekuid, mis toitu veel peaks lauale panema. Väga peened nõudmised, väga tüütu, eelmise söögikorra ta juba rikkus ära, aga temast lihtsalt ei saanud lahti, nii et ma arvestasin kartuleid koorides temaga ka. Korjasin pere lossi pealt kokku, kes oli aias, kes raamatukogus, istutasin nad väikeses sisehoovis rohmaka puust laua taha ja läksin keldrist kuuma kartulipotti tooma - kamandasin veel seda sagrist kutsumata külalist, et tulgu mulle appi. Aga lossikeldrisse tagasi minnes tabas mind šokk - see oli võõraid täis! Seal oli kollasetriibulistes seelikutes laste rahvatantsurühm, kes istus vagusalt köögilaua taga, kusagil orvas olid ennast mugavalt sisse seadnud paar tüsedat keskealist meest vist põlvpükstes ja torukübaras, eemal jooksid võlvide ja sammaste vahel ringi varateismelised nolgid ja priske naine (loomulikult naine, kas siis mehed vaevuvad), kelle rahvariiete peal oli kilekeep, tuli, pontsakad käed alandlikult rinnal kokku surutud, minu käest küsima, millal siis süüa saab. Siis mul tõesti plahvatas. Karjusin talle, et minule pole keegi öelnud, et siia inimesed tulevad ja üldse, kuidas ta seda ette kujutab, et ma üksinda sellise kamba ära toitlustan, esiteks ei jõuaks ma neile KARTULEID KOORIDA ja teiseks raha, kas ta rahast on midagi kuulnud? 

Naine noogutas iga mu purtsatuse peale alandlikult, üritas küll midagi vahele öelda, aga ega ma ei lasknud. Keerasin selja ja põgenesin, lootes, et mu valmis tehtud toitu pole keegi pliidilt avastanud. Köögini jõudmiseks pidin üle astuma mahavisatud toiduainetest, veeloikudest, roietest vabastatud mingi suure looma selgroost mille küljes oli veel kiht liha ja seal kõrval vedelevast paari meetri pikkusest sabast, mis oli korralikult nülitud ning toidu tarbeks kõrvale pandud. Eemalt nägin, et sagrine tüüp läheb juba toiduga üles ja mu ainus lootus oli, et ta jagab seda siiski mu perega ka, mitte ei pane üksi nahka.

Unenägu hakkas lahtuma ja veel poolunes kujutlesin, kuidas ma tantsin üksi läbi tühjade saalide, täiesti üksi, ilma ainsagi kohustuseta, pikki kaares poognaid võttes, seljas roheline või punane laiade käistega kleit. Selles ulmas olin ma noor, sale ja oskasin tantsida (ehki ma kahtlen, kas päris lossides oleks seda päris tantsuks loetud, niisama liuglev keerlemine) 

 

Eks ole tüüpiline, et naine üksinda vastutab selle eest, et kõigil oleks hea? Ma oma päris elus olen osanud lõpuks selle vastutuse vähendada selleni, et ainult kantseldan oma autistist poega - mees teeb ise süüa ja koristab, kassid ajavad oma kassiasju, ainult tahavad kella järgi süüa saada, mis on ka meie drillitud käitumine, sest me paneme neile täpse portsjoni kaks korda päevas kindlatel kellaaegadel, mitte ei hoia kaussi kogu aeg täidetuna - ja vanem poeg saab oma eluga ise hakkama.  Aga vanad kombed ja vanad traumad pole kerged kaduma, pressivad ennast unenägudessegi. 

Täiendatud:

Niisiis, ärkasin üles, võtsin seinalt endaheegeldatud taskust oma mäpaka (st mäki läpaka, airbooki, jne) ja kirjutasin selle unenäo kähku üles, enne kui meelest ära läheb. Kass tuli voodisse ja ütles viisakalt ning sõbralikult, et tegelt on söögiaeg juba käes, ma ei teinud väljagi, muudkui kirjutasin. Siis ärkas Viidik, tegi ukse lahti, kutsus Timmut - tema ööbib meelsamini väljas ja kui ta tuppa jätta, siis hakkab kella 1 ajal vinguma, hommikusöögiajaks on ta alati ukse taga - andis kassidele söögi ette ja läks oma asju ajama, ma ikka kirjutasin. Kirjutamine võtab üllatavalt palju aega, lisaks, kui postitus valmis, siis peab ju natuke teiste blogisid ka vaatama, ei? 

Igatahes nägin ma blogides mõndagi, millega ma nõus polnud aga sellest praegu enam ei blogi, sest ei jaksa - ja lõpuks tuli Viidik oma arvuti tagant (tema tõlgib seal filmidele supakaid) minu juurde ning küsis: "Musi, mis sa seal teed?" (noh, et äkki ma teen midagi tähtsat, õpin või nii) "Blogin," vastasin. "Ja loen uudiseid."

"Ahah," istutas mees ennast voodiservale, "ütle mulle palun üks sõna, mida saaks kasutada "tantsimise" asemel, midagi piltlikumat." 

Ta vahel ikka küsib mu käest selliseid asju, kui endal mõte kinni jookseb. "Näiteks, seal filmis oli sõna, mis otsetõlkes tähendab "vaipa lõikama" aga kasutati tantsimise..." 

"Poognaid tegema," katkestasin ma teda ja vaatasin uuesti oma postitust. 

Viidik kargas püsti: "Aitäh musi!" ja läks aga jälle.  Kas põle sünkronism kena asi? Või elame me tõesti suures simulatsioonis. 

Ahjaa, kui keegi peaks tahtma seda unenägu mingi AI abiga analüüsima hakata, siis esiteks, ma kustutan sellise kommentaari kohe maha, kui näen, ja teiseks, kas teil endal aju ei ole?

PS: Ekspressil on uus ja kena sari sõjahirmust, lugege.