Närin ennast läbi Kliinikumi praktikaeelsete patsiendiohutuse kursuste ja samal ajal üritan natuke aiandust ka teha, nii palju kui ilm laseb. Teoretiseerida mulle ikka meeldib; teooriaid kuulata ka. (kuigi, kui ausalt üles tunnistada, siis ma selle konkreetse lektori loengu kiiruse keeran 1,25 peale, et oleks paremini arusaadav) Hirmu ajab nahka mõte praktikale. Ma pean hakkama oma teadmisi praktikas kasutama. Tegelt. Ilmselt tuleks praktikale minnes kohe osakonna juhatajale öelda, et ma pabistan kohutavalt. Olgu minuga hell.
Sõiduõppega oli sama lugu - teooriat ma armastasin, praktika oli selline... et ma läksin kohale lihtsalt mõeldes, et ma lähen kohale, peab kohale minema, asukoht on oluline; mitte mõeldes, milleks ja mida ma sõidutunnis tegema hakkan, sest liiga õudne oli. Parem oli mitte mõelda, ainult kulgeda. Samas, kui see analoog ka praegu töötab - praegu mulle täitsa meeldib roolis olla. Loodetavasti läheb samamoodi kliinilise praktikaga - alguses on hirmus, pärast armas.
Igatahes, veebikursused on jõudnud otsapidi POI ehk patsiendi ohujuhtumi infosüsteemini ja mulle meenub, kuidas nii umbes aasta tagasi paar meie osakonna õde harrastasid kõikide endale mitte meeldivate hooldajate kallal ähvardamist: "Ma teen sulle POI!" Kõik hooldajad kartsid seda. Mina kehitasin õlgu, ma üldiselt ei ole ara verega (v.a. ülaltoodu) kuniks üks õde hakkas lihtsalt võimu näitamiseks mulle lolle ülesandeid andma, nagu - patsiendi sarvestunud ja paksenenud varbaküünte lõikamine - ja kui ma selle tegemata jätsin (sest meil pole niisuguseks tegevuseks ei väljaõpet ega ammugi mitte vahendeid), ähvardas mind POI-ga. Loomulikult ma vihastasin, vaatasin järele, mida POI õigupoolest tähendab ja rääkisin sellest ka teiste hooldajatega. Selgus, et nood kartsid toda ähvardust peamiselt seetõttu, et nad ei teadnud, mida POI endast kujutab.
/sügav ohe/
Täiesti hämmastav, kuidas täiskasvanud inimesed lasevad ennast ära hirmutada täiesti valedel põhjustel. Peaaegu sama hämmastav, nagu siin blogiski kohatud seisukoht, et enda eest seismine ja probleemile osutamine on... mis see sõna oligi? Vingumine? Tüli üles kiskumine? Njah. Igatahes ma tõstsin kisa (st kiskusin tüli üles?) ja pärast seda pole hooldajaid enam POI-ga ähvardatud. Ning need kaks ja pool õde käituvad minuga praegu nii mesimagusalt, et see on juba natuke kahtlane; ma mõnikord vaatan pärast nendega suhtlemist selja taha, et kas olid ikka samad inimesed. Ütleks, et kasu on siiani silmnähtav, kõrvkuuldav ja igapidi tuntav. Seega, vinguge, seltsimehed naised, tehke seda iga kord ja kõva häälega ja kirjalikult (taasesitatavas vormis), sest ainult nii muutub maailm paremaks; vaikides välja kannatamine pole mingi õige meetod.
/prokrastinatsioon ohv/
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar