reede, jaanuar 12, 2018

1 raamat

Tuleb meelde, et lõpetasin Jaan Aru "Ajust ja arust" mis on igas mõttes kena kerge lugemine, anna või lapsele kätte, kui teda sellised teemad huvitavad. Tehisintellektist oli küll väga vähe juttu.

Aga üks veider koht. Mingil hetkel hakkab Aru arutlema selle üle, et kasnäe, mõistus ja aju ei olegi kaks eri asja. Et need on pmst üks ja sama. Et teadvus ei seisa mateeriast lahus.
Esimesel korral, kui ta midagi sellist ütleb, saab rahulikult noogutada, aga teisel ja kolmandal korral hakkab juba imelik. Mis mõttega peab selle üle muljetama nii pikalt, see on ju õudselt loogiline? Kas tõesti kellegi jaoks ei ole?
(St muidugi, nii nagu informatsiooni saab kopeerida, nii peaks ka teadvust teoreetiliselt kunagi saama ühelt kandjalt teisele kopeerida, roboti kõvakettale või miskit, aga see selleks, sellega kaasnevad teistsugused võimalused ja ohud)

On ju teada, et uusi teadmisi ja oskusi omandades muutub aju füsioloogiline struktuur ja vastupidi, aju kahjustamine võib mõjutada inimese isiksust, ehkki mitte keegi ei garanteeri, mis suunas see mõjutamine toimub, sest erinevad oskused ja teadmised ei asu väikeste kängardena kindlates ajusahtlites vaid mõnusasti segamini sokkidena üle aju laiali. Mis sokkidena... ütleme, kui sa kogemuse soki ajju ära viskad, siis see harutab ennast enamjaolt lahti ja jätab mustrijälgi ka teistele kogemustele ja kui sul seda sokki jälle vaja on, siis aju kiiresti koob selle uuesti sokiks, ajades vahel lõngad sassi ka. Lõnga loogetes on sokina olemise mälestus küll alles.

Samasse auku läheb arutlemine minu "mina" üle. Seesinane mina on teadvuse osa, see ei pruugi olla isegi väga selgelt piiritletud, see "mina" võib haruneda üle teadvuse laiali, meil ei ole teadvuses kristallseintega kuulikindlat isiksuse keset, mis kõike ülejäänut vaatleb. Isiksuslik kese on ajas pidevalt muutuv, ehk klassikuid tsiteerides: "Ma pole täna see, kes ma olin eile. Ka teie pole homme see, kes te olete täna." ja "Ego is the point of consciousness, the latest term in a continuously expanding series along the line of memory duration"   ja muud sellised. Meie moraalsed valikud ja peamised oskused püsivad elus tänu pidevale ülekordamisele - mis võibolla on ka üheks põhjuseks, miks mõnigi inimene oma ainuõigeid põhimõtteid pidevalt kõva häälega kordab ja ka teistele kuidagi  vajalikuks peab, st teised peaks nagu aitama tal oma isiksuse moraalset palet äratuntavana hoida. St loogiliselt meie hinnang mõne teise inimese kohta ei ütle kuigi palju selle teise inimese kohta, küll aga ütleb üsna palju meie vajaduse kohta oma mina säilitada.

Näete, ma meietan. Käsitlemisviis, mida ma üldiselt eriti kõrgelt ei hinda. Antud juhul on see siiski omal kohal, kasvõi illustratsioonina.

Viimasel inimesel maailmas ei oleks oma mina säilitamisega, oma isiksuslikkuse keskmega probleeme, tal pole seda vaja. Kuni on teisi inimesi, on isiksuste piirid olulised.

Kolmandaks. Vale on väita, et sugu sugugi ei loe. Vastassugupoole uurimisel annab igatahes sootuks teist-sugused tulemused, kui oma sugupoole puhul.  Hu-hu-maütlen-huumor!

Kommentaare ei ole: