neljapäev, jaanuar 11, 2018

1. linnuke

Tervisetõend arstilt autokooli jaoks toodud - linnuke kirjas.
Selle inimese jaoks, kes kohe mähkmetest välja kasvanuna endale load tegi, võib see olla naeruväärne tühiasi, aga kuulge, te ju ei naeraks näiteks seljatraumaga inimese üle, kes hoopleks, et suudab nüüd ise kingapaelu siduda, ei?
Tõsiselt.
Ahjaa, kes ei tea - ma tunnen sõidumasinate ees irratsionaalset hirmu. See hirm tugevnes pärast esimesest mehest lahkuminekut ja veel mõnda intsidenti nii, et isegi bussiga sõitmine oli mulle vahepeal probleemiks. Laevaga sõitmisest sain nüüd jagu, lennukiga pole elus proovinud, auto rooli istumise mõte tekitas minus ka tõsise paanika. Aga. Need hirmud on hakanud vaikselt... ära kuluma. Kuniks miski neile uut hoogu ei anna. Nii et. Kingapaelad, hoidke alt!

Sellega seoses, ma ei saa absoluutselt aru õudusfilmide mõttest. Elu on niigi piisavalt õudne, Jah, kui õudukal on mingi lisapunkt, nagu metsahüti filmis või veidrates asjades, aga lihtsalt niisama, õuduse pärast? Ei.

11 kommentaari:

notsu ütles ...

jah, ma ei saa ka. kas nüüd elu just üdini õudne on, aga hirmutunne tuleb aeg-ajalt niisamagi või päris põhjustel. lihtsalt selleks filmi vaadata, et õudne oleks? milleks?

hüpotees 1: tegemist on inimestega, kes muidu tunnevad liiga vähe tundeid ja neil on igav. õudusfilm on üks võimalus endast tunded kätte saada.

hüpotees 2: osa inimesi oskab oma eluhirme, mida nad muidu ebaõnnestunult maha suruvad, õudukat vaadates katartiliselt läbi elada - vaatavad hirmule kunstilises vormis silma, sest see on kergem kui päris toorelt ja vahetult - ja nad saavad sellest kergenduse.

hüpoteesid ei välista teineteist, eri inimestel võivad olla eri põhjused.

Morgie ütles ...

Hüpotees nr 2 on väga-väga üllas, sest mis võiks olla üllamat katartilisest praktikast. Ühtlasi see selgitaks, miks ma näen aegajalt nii jõledaid õudusunenägusid, et neid ei kõlba isegi blogisse üles panna.

Ei, ega ma ei öelnudki, et "üdini õudne", ma ütlesin, et "piisavalt õudne". Nojah, mis ühe jaoks piisav, see teise jaoks pisku. Aga minu arust on kliimasoojenemise teated juba rohkem kui piisavalt õudsed.

mustkaaren ütles ...

Autoga sõitmine pole õudne, õudus on selle ise remontimine. Kui pole sooja garaaZzhi.
Ma kartsin autosid umbes 20-ndates, nagu paljusid muid asju. Load sain tehtud pärast aastaid AD-ravi. Praegu kardan ainult harva ja yksikuid konkreetseid asju. Soovin Sulle sama.

algusestpeale ütles ...

Ma usun, et kui inimese enda elu juhtub õudne olema, siis õudusfilmi õudus tundub väga lohutav "ahhaa, kellelgi on veel sitemini kui mul".
Ja et kui enda elu on piisavalt õudne, siis maailma asjad tunduvad nii kauged ja abstraktsed, et nende pärast küll muretseda ei jaksa.
Andku Jumal kõigile õudusvaba elu :)

Morgie ütles ...

A kliimasoojenemisest - üks asi, mis ärgitab mind praegu lube tegema, on mõte elektriautode buumist. Kui ma ükskord vana, puusaproteesiga, tudike olen, siis ma tahan päikesepatareidega elektriautoga sõita, vot. Elektriauto võiks olla sõrmejäljelugejaga suletav ja puldiga juhitava klapp-astmega sisse astumiseks. Ja kollane. Või ookrivärvi. Äärmisel juhul virsikuroosa.

Morgie ütles ...

Ja istmesoojendusega, vot.

algusestpeale ütles ...

Mulle sobiks hobuvanker ;)

notsu ütles ...

Kui selleks päikeseautode ajaks keskkond nii kokku pole kukkunud, et ennustused nagunii ei töötaks, siis on selleks ajaks vast üldse reegliks saanud isejuhtivad autod ja sul polegi vaja juhtida.

Morgie ütles ...

Vahepeal on väike üleminekuaeg - ja isejuhtivad autod nõuavad vist siiski tihedamat asustust, kui siinmail seni üldiselt tavaks. Noh ja - see teine mõte ka, et teeks ruttu loa ära, saaks enne taksomaatide tulekut veel natuke aega sõita.

Morgie ütles ...

Tihedamat asustust netiühenduskiiruse tagamise mõttes.

mustkaaren ütles ...

Õpetatud hobune ongi isesõitev - magad vankris ja ärkad toast välja tulnud pereliikmete kisa peale.